Friday, December 25, 2009
Thursday, December 10, 2009
Vot sulle nalja!
Olen jõudnud tagasi Euroopasse! Õnneks ainult Aasia mõttes.
Täpsemalt siis Singapuri, mis esialgu absoluutselt mu reisiplaanide(kui mul üldse midagi sellist oli) hulka ei kuulunud. Juhtus aga nii, et Ester pidi 1-12 dets siin Vipassana läbi tegema ja kuna ma leidsin eriti odavad lennupiletid, siis mõtlesin, et oleks ju tore talle väike üllatus teha. Muidu mõtlesime aastavahetuse kanti Tais kohtuda. Üllatuse tegi hoopis tema mulle, kui paar päeva enne oma lendu sain teada, et ta on hoopis teel Kambodza poole ja Vipassana tuleb kunagi hiljem.
Nojah, mis seal ikka, siin ma nüüd olen! Kui välja arvata see, et siin maksab kõige odavam öömaja täpselt 8x rohkem, kui maksin keskmise öömaja eest Indias ja metrooga mõni kilomeeter maksab samapalju kui Indias rongiga u 400km, siis muidu tundub see linn/riik päris huvitav ja potentsiaalne. Õnneks meenus mulle ka järsku couchsurfing ja tänaseks leidsin endale juba võõrustaja!
Ehk peale mõnda päeva kirjutan Singapurist natuke pikemalt. 21.detsember lendan Malaisiast Saigoni, Vietnamisse, kus lõpuks Estriga kokku saame ja kui kõik klapib, siis suundume peale aastavahetust Hiina!
Vahepeal nagu midagi blogimisväärset juhtunud pole, mis aga ei tähenda, et mul igav oleks olnud. Vaikselt avastan siin igasugu asju enda seest ja enda ümbert :)
Indias olin siis täpselt 2 kuud, mis möödusid päris kähku. Nagu isegi arvata võite, jäin kõigega rahule ja soovitan soojalt - India on uskumatult värvikirev ja vapustav maa, millel on kõigile midagi pakkuda. Samas võib seal reisimine päris kurnav ja intensiivne olla, seega 2 kuud oli minu jaoks täpselt paras.
Mis ma ikka veel öelda oskan? - Oooo India, küll ma veel tagasi tulen!
Täpsemalt siis Singapuri, mis esialgu absoluutselt mu reisiplaanide(kui mul üldse midagi sellist oli) hulka ei kuulunud. Juhtus aga nii, et Ester pidi 1-12 dets siin Vipassana läbi tegema ja kuna ma leidsin eriti odavad lennupiletid, siis mõtlesin, et oleks ju tore talle väike üllatus teha. Muidu mõtlesime aastavahetuse kanti Tais kohtuda. Üllatuse tegi hoopis tema mulle, kui paar päeva enne oma lendu sain teada, et ta on hoopis teel Kambodza poole ja Vipassana tuleb kunagi hiljem.
Nojah, mis seal ikka, siin ma nüüd olen! Kui välja arvata see, et siin maksab kõige odavam öömaja täpselt 8x rohkem, kui maksin keskmise öömaja eest Indias ja metrooga mõni kilomeeter maksab samapalju kui Indias rongiga u 400km, siis muidu tundub see linn/riik päris huvitav ja potentsiaalne. Õnneks meenus mulle ka järsku couchsurfing ja tänaseks leidsin endale juba võõrustaja!
Ehk peale mõnda päeva kirjutan Singapurist natuke pikemalt. 21.detsember lendan Malaisiast Saigoni, Vietnamisse, kus lõpuks Estriga kokku saame ja kui kõik klapib, siis suundume peale aastavahetust Hiina!
Vahepeal nagu midagi blogimisväärset juhtunud pole, mis aga ei tähenda, et mul igav oleks olnud. Vaikselt avastan siin igasugu asju enda seest ja enda ümbert :)
Indias olin siis täpselt 2 kuud, mis möödusid päris kähku. Nagu isegi arvata võite, jäin kõigega rahule ja soovitan soojalt - India on uskumatult värvikirev ja vapustav maa, millel on kõigile midagi pakkuda. Samas võib seal reisimine päris kurnav ja intensiivne olla, seega 2 kuud oli minu jaoks täpselt paras.
Mis ma ikka veel öelda oskan? - Oooo India, küll ma veel tagasi tulen!
Tuesday, December 8, 2009
Tuesday, November 24, 2009
Raporteerin!
Tere!
Olen jõudnud põhja! Õnneks ainult ilmakaare mõttes.
Täpsemalt peatun Dharamsalas, Himachal Pradeshi maakonnas, kuhu saabusin peale kümnetunnist bussisõitu, millest u 9 tundi möödus 55aastase Austraalia professoriga tõe, õnne ja elu mõtte üle filosofeerides. Pean mainima, et kogu reisi jooksul pole vist teiste välismaalastega kokku ka nii pikalt vestelnud, rääkimata selliste paeluvate teemade arutamisest. Harva juhtub, et kellegagi nii hea jutu peale saada ja üksteist nii hästi mõista. Kim Sawyer käis Indias 32 aastat tagasi umbes samasugusel seljakotireisil nagu mina praegu. Hiljem sai temast Melbourne´i ülikooli tunnustatud finantsvärgi(on eesti keeles selline asi?) õppejõud. Olles sel alal töötanud üle 20 aasta, hakkas ta vaikselt aru saama mis tegelikult oluline on ja mis pole, alustas varem pensionipõlve ning nüüd on tõe otsingud ta tagasi Indiasse toonud. Järgmisel hommikul leiab aset veel üks huvitav arutelu, kus meie vestlusringi lisandub juhuslikult uskumatult kõbus 82 aastane prantsuse rändurist vanadaam, kes on vist maailmale juba 236 tiiru peale teinud ja räägib meile ajast mil enamus kohti olid veel turistidehordide poolt rikkumata ja isegi rohi olevat sel ajal rohelisem olnud.
Niisiis on Dharamsala u 1500m kõrgusel mägedes asuv linnake, mille kohta öeldakse, et enam lähemale Tiibetile pole Indias võimalik. Tõepoolest - Tiibeti põgenikud on indialastega võrreldes tugevas ülekaalus, tänavad on vallutanud Tiibeti käsitööd/ninni-nänni pakkuvad suveniiripoed-letid ja kõikjal kulgevad siinsetes budistlikes kloostrites elavad muhedad mungad. Üks põgenik jagab siin täna, homme ja ülehomme avalike loengute käigus huvitavaid õpetussõnu ning on arvatavasti kõige kuulsam tiibetlane üldse. Nimeks tal Dalai Lama. Enamuse ajast jagab ta küll õpetussõnu igas võimalikus maailma nurgas, aga kui ta seda ei tee, siis viibib ta Dharamsalas, mis on ta koduks olnud juba 50 aastat.
Ta loengute juures köidab mind kõige rohkem seesama, mis Vipassana juureski. Nimelt ei ole nende eesmärgiks budismi kuulutamine või mingisuguste reeglite,dogmade õpetamine. Räägitakse sellest, mis on universaalne ja vastuvõetav kõigile - kuidas vabaneda illusioonidest, näha asju sellisena nagu nad on ja elada õnnelikku elu, seega ei ole oluline, kas õpetuste vastuvõtjaks on hindu, juut, budist, kristlane või moslem. Kõigil on võrdsed võimalused vabanemiseks.
Loengud peetakse Vene budistide kogukonna palvel, seega lisaks niigi kirjule rändurite seltskonnale on linna vallutanud venelased. Isegi paljud mungad, kes välimuselt on 100% asiaadid, räägivad järsku ladusat vene keelt ja mindki peetakse millegipärast tihti välimuse põhjal venelaseks.
Saabusin õhtupimeduses ja pidin leppima esimese külalistemajaga, mis asus keset möllu ja lärmi. Tuba oli eriti kõle, pisike ja ka vaade ei olnud väga kiita(kollane paneelsein). Mõtlesin et peaks midagi paremat otsima, aga ei viitsinud nagu midagi ette ka võtta. Järgmisel hommikul linna avastades eksisin muidugi ära jälle(nii juhtub u 50% kordadest, kui vähegi kaugemale lähen) ja turnides mingil mäeküljel ilmus kusagilt mingi mees, kes mulle tuba pakkus. Tal oli sellel esmapilgul ainult mõne pisikese elumajaga asustatud mäeküljel külalistemaja ja nii saingi sama raha eest eriti hubase ja u 2x suurema toa. Mul on suur rõdu, ümberringi mäeahelikud, orud, ojakesed, eesleid talutavad pilusilmad ja natuke kaugemal Himaalajate lumised mäetipud - parim öömaja siiani! Ainult et mu vannitoas elab mingi lind!! Esimesel õhtul uniselt hambaid pestes lendas ta ilma igasuguse hoiatuseta boileri tagant välja ja hakkas mööda vannituba paaniliselt tiirutama. Oleksin ennast ehmatusest täis lasknud, kui poleks ennast just vahetult enne seda tühjaks lasknud.
Veidike külm on siinkandis. Öösel nulliringis ja kui päeval soojade päiksekiirte teelt kõrvale sattuda, siis hakkab ka päris jahe. Õnneks on mul toas mingi väike küttekeha, mida saab vajaduse korral ka rösterina kasutada :)
Ei usu, et ma siit järgneva nädala jooksul kuhugi kiirustama hakkan. Ja polegi ju vaja...
Olen jõudnud põhja! Õnneks ainult ilmakaare mõttes.
Täpsemalt peatun Dharamsalas, Himachal Pradeshi maakonnas, kuhu saabusin peale kümnetunnist bussisõitu, millest u 9 tundi möödus 55aastase Austraalia professoriga tõe, õnne ja elu mõtte üle filosofeerides. Pean mainima, et kogu reisi jooksul pole vist teiste välismaalastega kokku ka nii pikalt vestelnud, rääkimata selliste paeluvate teemade arutamisest. Harva juhtub, et kellegagi nii hea jutu peale saada ja üksteist nii hästi mõista. Kim Sawyer käis Indias 32 aastat tagasi umbes samasugusel seljakotireisil nagu mina praegu. Hiljem sai temast Melbourne´i ülikooli tunnustatud finantsvärgi(on eesti keeles selline asi?) õppejõud. Olles sel alal töötanud üle 20 aasta, hakkas ta vaikselt aru saama mis tegelikult oluline on ja mis pole, alustas varem pensionipõlve ning nüüd on tõe otsingud ta tagasi Indiasse toonud. Järgmisel hommikul leiab aset veel üks huvitav arutelu, kus meie vestlusringi lisandub juhuslikult uskumatult kõbus 82 aastane prantsuse rändurist vanadaam, kes on vist maailmale juba 236 tiiru peale teinud ja räägib meile ajast mil enamus kohti olid veel turistidehordide poolt rikkumata ja isegi rohi olevat sel ajal rohelisem olnud.
Niisiis on Dharamsala u 1500m kõrgusel mägedes asuv linnake, mille kohta öeldakse, et enam lähemale Tiibetile pole Indias võimalik. Tõepoolest - Tiibeti põgenikud on indialastega võrreldes tugevas ülekaalus, tänavad on vallutanud Tiibeti käsitööd/ninni-nänni pakkuvad suveniiripoed-letid ja kõikjal kulgevad siinsetes budistlikes kloostrites elavad muhedad mungad. Üks põgenik jagab siin täna, homme ja ülehomme avalike loengute käigus huvitavaid õpetussõnu ning on arvatavasti kõige kuulsam tiibetlane üldse. Nimeks tal Dalai Lama. Enamuse ajast jagab ta küll õpetussõnu igas võimalikus maailma nurgas, aga kui ta seda ei tee, siis viibib ta Dharamsalas, mis on ta koduks olnud juba 50 aastat.
Ta loengute juures köidab mind kõige rohkem seesama, mis Vipassana juureski. Nimelt ei ole nende eesmärgiks budismi kuulutamine või mingisuguste reeglite,dogmade õpetamine. Räägitakse sellest, mis on universaalne ja vastuvõetav kõigile - kuidas vabaneda illusioonidest, näha asju sellisena nagu nad on ja elada õnnelikku elu, seega ei ole oluline, kas õpetuste vastuvõtjaks on hindu, juut, budist, kristlane või moslem. Kõigil on võrdsed võimalused vabanemiseks.
Loengud peetakse Vene budistide kogukonna palvel, seega lisaks niigi kirjule rändurite seltskonnale on linna vallutanud venelased. Isegi paljud mungad, kes välimuselt on 100% asiaadid, räägivad järsku ladusat vene keelt ja mindki peetakse millegipärast tihti välimuse põhjal venelaseks.
Saabusin õhtupimeduses ja pidin leppima esimese külalistemajaga, mis asus keset möllu ja lärmi. Tuba oli eriti kõle, pisike ja ka vaade ei olnud väga kiita(kollane paneelsein). Mõtlesin et peaks midagi paremat otsima, aga ei viitsinud nagu midagi ette ka võtta. Järgmisel hommikul linna avastades eksisin muidugi ära jälle(nii juhtub u 50% kordadest, kui vähegi kaugemale lähen) ja turnides mingil mäeküljel ilmus kusagilt mingi mees, kes mulle tuba pakkus. Tal oli sellel esmapilgul ainult mõne pisikese elumajaga asustatud mäeküljel külalistemaja ja nii saingi sama raha eest eriti hubase ja u 2x suurema toa. Mul on suur rõdu, ümberringi mäeahelikud, orud, ojakesed, eesleid talutavad pilusilmad ja natuke kaugemal Himaalajate lumised mäetipud - parim öömaja siiani! Ainult et mu vannitoas elab mingi lind!! Esimesel õhtul uniselt hambaid pestes lendas ta ilma igasuguse hoiatuseta boileri tagant välja ja hakkas mööda vannituba paaniliselt tiirutama. Oleksin ennast ehmatusest täis lasknud, kui poleks ennast just vahetult enne seda tühjaks lasknud.
Veidike külm on siinkandis. Öösel nulliringis ja kui päeval soojade päiksekiirte teelt kõrvale sattuda, siis hakkab ka päris jahe. Õnneks on mul toas mingi väike küttekeha, mida saab vajaduse korral ka rösterina kasutada :)
Ei usu, et ma siit järgneva nädala jooksul kuhugi kiirustama hakkan. Ja polegi ju vaja...
Monday, November 16, 2009
Meditatsioonimaraton
Möödunud 10 päeva olid raskeimad, aga kahtlemata ka kõige paremini kasutatud päevad mu lühikeses elus.
Raske oleks siinkohal kogu selle tehnika olemust lahti seletada ja detailidesse laskuda. Lühidalt eesmärk:
Enda keha jälgimise ja sensatsioonidele mittereageerimise kaudu juurida sügava "mõistuseoperatsiooni" käigus endast välja kogu kurbuse, viha, ängistuse, muude negatiivsete emotsioonide algallikad, et nad ei saaks tulevikus uuesti pinnale tõusta ning lõputu nõiaringi kaudu ennast üha uuesti ja uuesti korrata ja paljundada. Saada vabaks ja õnnelikuks.
1-3 päev
Kui sa pead järsku iga päev kell 4 tõusma ja päeva jooksul kokku 10 tundi ühe koha peal istuma, siis ei saa see mingil juhul kerge olla. Tehnika algusfaas on selline, et peame kogu oma tähelepanu hingamisele suunama ja seda jälgima nii nagu see loomulikult toimub, midagi muutmata- sisse-välja, kergelt või sügavalt, läbi vasaku või parema ninasõõrme, häälega või hääletult, vahet pole - lihtsalt jälgi ja teadvusta.
Juba 10 minutit on tõeline piin, rääkimata kahetunnistest sessioonidest. Valud, krampis lihased, kanged jäsemed, üleüldine ebamugavus. Hea küll, võiks ju arvata, et kõige selle kõrvalt võib ikkagi enam-vähem edukalt oma hingamist jälgida, aga oo ei - uskumatu kui palju pahna ja mittevajalikku järsku sulle meelte sügavustest ette visatakse. See mõtete mass tuleb ja haarab sind lihtsalt endasse. NII! KESKENDU! Unusta kõik. lükka kõrvale, lihtsalt ole ja vaata hingamist - oo ei, siis tulevad erinevatele situatsioonidele ja mõtetele vastavad viisijupikesed, isegi sellised mille talletumisest kusagil aju soppides mul pole aimugi olnud.
Kõik mediteerimissessioonid toimuvad suures hallis koos u 80 inimesega ja oma mõtete kontrollimisele ja ebameeldivustunde unustamisele kehas ei aita kohe üldse kaasa aeg-ajalt üle vaikuse kostuvad kõiksugu kaaskannatajate väljutatud "loomulikud" helid. Kuidagi suudan taluda ja aktsepteerida köhimist ja aevastamist, aga pidevad röhitsused, krooksud ja peeretamine ei pane kohe üldse välist keskkonda unustama. Ja siis need paabulinnud, kes on kõikjal ümber meie keskuse ja kräunuvad nagu vaevatud paarilist otsivad kassid.
Teise päeva lõpuks mõistan, et oma jalgade vähese paindumise tõttu võiksin saada paremaid tulemusi tooli peal istudes ja pärast õpetaja nõusolekut ma selle ka saan. Asjad hakkavad veidike paranema. Iga päeva lõpus on tunniajane videokursus, kus Goenka räägib meile täpselt tehnikast, ajaloost ja sellest mida me tundma peaksime. Oma siiruse, naljade ja huvitavate lugudega muudab ta selle osa päevast tõeliseks õnnistuseks ning mõnedel õhtutel on sealt saadud inspiratsiooni ja positiivsuse tundega lausa kahju mõelda, et järgmisest meditatsioonist lahutab meid terve pikk öö. Tegutseda tahaks kohe ja kõik kuuldu praktikasse panna. Kolmanda päeva õhtul öeldakse meile, et see mis me seni tegime on kõigest vajalik eeltöö, et saaks neljandal päeval päris Vipassana tehnika juurde asuda.
Mis puutub toitumisse, siis ma ootasin enda jaoks midagi raskemat. Kella üheteistkümnene lõunasöök oli alati suurepärane ja rikkalik(100% taimetoit) ning kella viiese "õhtusöögi" puuviljad, krõbuskid ja tee rahuldasid mu toidualased vajadused täielikult. Vähemalt kordagi ei pidanud ma tühja kõhu tõttu kannatama.
4-5 päev
Nüüd tuleb ette võtta kõik kehaosad eraldi ja jälgida millist sensatsiooni sa erinevates paikades tunned. Olgu selleks sensatsiooniks siis sügelus, kõdi, valu, värin, põrin, torge, kuumus, külmus, tuimus, vibratsioon, kangus - vahet pole. Põhiline on see, et käid kogu oma keha väikeste alade kaupa läbi ja misiganes sensatsiooni tunned, jälgid seda ega reageeri mitte mingil viisil ei vaimsel ega kehalisel tasandil. See tähendab avastad sensatsiooni, jälgid seda, aktsepteerid selle olemasolu, kuid ei liigita seda kuidagi. Sensatsioon on sensatsioon ja oma olemuselt kõik sarnased - pidevas muutumises ja mööduvad, ükskõik kui meeldiv või ebameeldiv tunne see ka poleks.
Mingil imelikul kombel hakkan juba neljanda päeva lõpuks endas vaikselt muutusi tundma. Kogu 10 päeva jooksul ei ole lubatud üksteisega sõnagi vahetada ja keskuses ringi liikudes peaksime ainult enda ette maha vaatama, et vältida igasugust kontakti teiste mediteerijatega. Pauside ajal valdavad mind kohati veidrad positiivsushood ja hakkan aru saama miks kontakti vältimine vajalik on - minus tekib vastupandamatu soov mõne inimese poole vaadates lihtsalt mitte mingil põhjusel naerma pursata kuigi situatsioonid on täpselt sama neutraalsed nagu kõikidel eelmistel päevadel. Tihti on lausa raske ennast tagasi hoida ja nii ma pingsalt maha vaadates ja kapuutsi üle pea tõmmates omaette kõndides kõkutan.
Ka kehalised kannatused vähenevad ja viienda päeva lõpuks suudan ühes asendis juba ilma suurema pingutuseta tunnikese ära istuda. Mõtted ei voha enam ja neid saab enamjaolt vabalt kontrollida. Ka välised tegurid ei paista mind enam nii väga häirivat. Liigun oleku poole, kus suudan keskenduda ainult oma kehalistele sensatsioonidele ja muu ei tundugi enam oluline ega häiriv.
7. päev
Olen jõudnud sellise seisundini, et kui näiteks mu otsaette maandub sääsk mind mõnuga imema, siis suudan säilitada täieliku keskendumise ja jabural kombel tunnen rõõmu sellest, et saan talle kasulik olla!(nende päevade jooksul on meile kõikide elusolendite tapmine keelatud)
Salaja teisi jälgides avastan, et ka nendes on toimunud muutus, vähemalt väliselt. Kui alguspäevadel võis nende olekust ja nägudest peamiselt kurnatust välja lugeda, siis nüüd muutuvad omaette muhelevad või kaugustesse vaadates unelevad kujud üha tihedamaks. Üldise meeleolu tõusu on tunda igal sammul kogu keskuses.
8-10 päev
Ka juba eelmistel päevadel, aga nüüd intensiivsemalt jõuan endas kuidagi spontaanselt erinevate selgusteni. Igapäevaste kogemuste ja läbielamiste kaudu voolavad minusse kaheldamatu väärtusega tõed ja arusaamad. Paljud asjad tunduvad nii selged, lihtsad ja loogilisemad kui kunagi varem.
Kümnendal päeval kell 10 lõpeb noble silence ja me võime kõik oma tunded verbaalselt väljutada, kui soovi. Kõik u 60 meest on enamasti nägupidi tuttavaks saanud ja esimesed sõnad, mida paljude suust kuulen on: which country sir? what is your name? Automaatselt moodustuvad grupikesed, kes elavalt oma läbielamisi hakkavad jagama. Üle kogu keskuse on kosta valjut jutumulinat ja südamepõhjast vallapääsenud naerupahvakaid mis omakorda nakatavad kõiki teisi üha enam ja enam. Isegi need, kelle ma kursuse jooksul oma peas olin tembeldanud eriti kurjadeks, tõsisteks või lihtsalt imelikeks kujudeks leebusid ja särasid ainult puhtast headusest.
Mina sattusin oma emotsioone jagama kõigi nendega, kes koos minuga iga õhtu inglisekeelset kursust kuulasid/vaatasid(kõik kohalikud teistest osariikidest ja 1 saksa 50ndates mees, kellele see oli juba mitmekümnes kursus ja kelle esimene kord oli 1985.aastal otse Goenga käe all) ja kes seega olid mulle juba mingil määral lähedasemaks saanud. Tuli välja, et nad õpivad kõik koos(mitte sakslane) katoliku preestriteks ja kolmeteistkümnest õpinguaastast on neil käsil juba kaheteistkümnes. Vipassana 10-päevane kursus on neile õppekavas ette nähtud, seega on nad siin kohustuslikus korras ja seega ei võtnud nad seda kahjuks nii tõsiselt kui oleks võinud. Lisaks ei läinud mõned teoreetilised aspektid kokku nende usuga ja see takistas neil kõike 100% omaks võtmast. Siiski oli kirjeldamatult vabastav nendega kõike jagada ning nende arvamust õpitust ja läbielatust kuulda.
Jajah, ma tean - nüüd on see koht, kus ma kõik kokku võtan ja kirjutan, mis ma sealt siis lõppudelõpuks sain või mida täpselt õppisin. Kui ma ainult seda teha oskaks... Põhiline on see, et see oli kõigest sissejuhatus sellesse tehnikasse ja see kui palju sellest kasu on hakkab selguma igapäevastes situatsioonides ja oleneb sellest kui hästi seda kõike ellu rakendada. Samuti usun, et kogemus on väga erinev olenevalt sellest millist elu sa enne seda elanud oled ja mida oluliseks pidanud.
Mina isiklikult juba tean, et tänu sellele kursusele suudan ma elada rohkem olevikus ja nautida iga hetke koos kõikide oma negatiivsete ja positiivsete külgedega veel rohkem kui seda siiani tegin. Kindlasti muudab see mind veel vabamaks ja sõltumatumaks välistest teguritest, mida ma niikuinii ei saa muuta ja millel ei ole lihtsalt mõtet lasta oma üldist heaolu alla viia. Usun veel, et hakkan jõudsamalt liikuma selles suunas, et paremini teisi inimesi mõista, neid igal võimalusel aitata ja kõigi vastu igas olukorras hea olla. ideaalis...
Ooohh ma ei kujuta ette, kas ma suutsin selle kõik mõistetavasse keelde ka panna. Võib juhtuda, et lugejale jääb nii mõndagi selgusetuks või siis lihtsalt mulje, et ma olen ära keeranud vms :D Igatahes võin täie kindlusega öelda, et tunnen ennast paremini kui kunagi varem ja soovitan absoluutselt kõigil see omal nahal läbi kogeda - siis on kõik selgem.
Vipassana keskuseid on üle euroopa päris palju ja lähimad meile isegi Soomes ja Leedus(talvel seal küll kursusi ei korraldata), seega kui vähegi mingi huvi tekkis ja võimalus tekib, siis minge ja kaege ise! www.dhamma.org
Raske oleks siinkohal kogu selle tehnika olemust lahti seletada ja detailidesse laskuda. Lühidalt eesmärk:
Enda keha jälgimise ja sensatsioonidele mittereageerimise kaudu juurida sügava "mõistuseoperatsiooni" käigus endast välja kogu kurbuse, viha, ängistuse, muude negatiivsete emotsioonide algallikad, et nad ei saaks tulevikus uuesti pinnale tõusta ning lõputu nõiaringi kaudu ennast üha uuesti ja uuesti korrata ja paljundada. Saada vabaks ja õnnelikuks.
1-3 päev
Kui sa pead järsku iga päev kell 4 tõusma ja päeva jooksul kokku 10 tundi ühe koha peal istuma, siis ei saa see mingil juhul kerge olla. Tehnika algusfaas on selline, et peame kogu oma tähelepanu hingamisele suunama ja seda jälgima nii nagu see loomulikult toimub, midagi muutmata- sisse-välja, kergelt või sügavalt, läbi vasaku või parema ninasõõrme, häälega või hääletult, vahet pole - lihtsalt jälgi ja teadvusta.
Juba 10 minutit on tõeline piin, rääkimata kahetunnistest sessioonidest. Valud, krampis lihased, kanged jäsemed, üleüldine ebamugavus. Hea küll, võiks ju arvata, et kõige selle kõrvalt võib ikkagi enam-vähem edukalt oma hingamist jälgida, aga oo ei - uskumatu kui palju pahna ja mittevajalikku järsku sulle meelte sügavustest ette visatakse. See mõtete mass tuleb ja haarab sind lihtsalt endasse. NII! KESKENDU! Unusta kõik. lükka kõrvale, lihtsalt ole ja vaata hingamist - oo ei, siis tulevad erinevatele situatsioonidele ja mõtetele vastavad viisijupikesed, isegi sellised mille talletumisest kusagil aju soppides mul pole aimugi olnud.
Kõik mediteerimissessioonid toimuvad suures hallis koos u 80 inimesega ja oma mõtete kontrollimisele ja ebameeldivustunde unustamisele kehas ei aita kohe üldse kaasa aeg-ajalt üle vaikuse kostuvad kõiksugu kaaskannatajate väljutatud "loomulikud" helid. Kuidagi suudan taluda ja aktsepteerida köhimist ja aevastamist, aga pidevad röhitsused, krooksud ja peeretamine ei pane kohe üldse välist keskkonda unustama. Ja siis need paabulinnud, kes on kõikjal ümber meie keskuse ja kräunuvad nagu vaevatud paarilist otsivad kassid.
Teise päeva lõpuks mõistan, et oma jalgade vähese paindumise tõttu võiksin saada paremaid tulemusi tooli peal istudes ja pärast õpetaja nõusolekut ma selle ka saan. Asjad hakkavad veidike paranema. Iga päeva lõpus on tunniajane videokursus, kus Goenka räägib meile täpselt tehnikast, ajaloost ja sellest mida me tundma peaksime. Oma siiruse, naljade ja huvitavate lugudega muudab ta selle osa päevast tõeliseks õnnistuseks ning mõnedel õhtutel on sealt saadud inspiratsiooni ja positiivsuse tundega lausa kahju mõelda, et järgmisest meditatsioonist lahutab meid terve pikk öö. Tegutseda tahaks kohe ja kõik kuuldu praktikasse panna. Kolmanda päeva õhtul öeldakse meile, et see mis me seni tegime on kõigest vajalik eeltöö, et saaks neljandal päeval päris Vipassana tehnika juurde asuda.
Mis puutub toitumisse, siis ma ootasin enda jaoks midagi raskemat. Kella üheteistkümnene lõunasöök oli alati suurepärane ja rikkalik(100% taimetoit) ning kella viiese "õhtusöögi" puuviljad, krõbuskid ja tee rahuldasid mu toidualased vajadused täielikult. Vähemalt kordagi ei pidanud ma tühja kõhu tõttu kannatama.
4-5 päev
Nüüd tuleb ette võtta kõik kehaosad eraldi ja jälgida millist sensatsiooni sa erinevates paikades tunned. Olgu selleks sensatsiooniks siis sügelus, kõdi, valu, värin, põrin, torge, kuumus, külmus, tuimus, vibratsioon, kangus - vahet pole. Põhiline on see, et käid kogu oma keha väikeste alade kaupa läbi ja misiganes sensatsiooni tunned, jälgid seda ega reageeri mitte mingil viisil ei vaimsel ega kehalisel tasandil. See tähendab avastad sensatsiooni, jälgid seda, aktsepteerid selle olemasolu, kuid ei liigita seda kuidagi. Sensatsioon on sensatsioon ja oma olemuselt kõik sarnased - pidevas muutumises ja mööduvad, ükskõik kui meeldiv või ebameeldiv tunne see ka poleks.
Mingil imelikul kombel hakkan juba neljanda päeva lõpuks endas vaikselt muutusi tundma. Kogu 10 päeva jooksul ei ole lubatud üksteisega sõnagi vahetada ja keskuses ringi liikudes peaksime ainult enda ette maha vaatama, et vältida igasugust kontakti teiste mediteerijatega. Pauside ajal valdavad mind kohati veidrad positiivsushood ja hakkan aru saama miks kontakti vältimine vajalik on - minus tekib vastupandamatu soov mõne inimese poole vaadates lihtsalt mitte mingil põhjusel naerma pursata kuigi situatsioonid on täpselt sama neutraalsed nagu kõikidel eelmistel päevadel. Tihti on lausa raske ennast tagasi hoida ja nii ma pingsalt maha vaadates ja kapuutsi üle pea tõmmates omaette kõndides kõkutan.
Ka kehalised kannatused vähenevad ja viienda päeva lõpuks suudan ühes asendis juba ilma suurema pingutuseta tunnikese ära istuda. Mõtted ei voha enam ja neid saab enamjaolt vabalt kontrollida. Ka välised tegurid ei paista mind enam nii väga häirivat. Liigun oleku poole, kus suudan keskenduda ainult oma kehalistele sensatsioonidele ja muu ei tundugi enam oluline ega häiriv.
7. päev
Olen jõudnud sellise seisundini, et kui näiteks mu otsaette maandub sääsk mind mõnuga imema, siis suudan säilitada täieliku keskendumise ja jabural kombel tunnen rõõmu sellest, et saan talle kasulik olla!(nende päevade jooksul on meile kõikide elusolendite tapmine keelatud)
Salaja teisi jälgides avastan, et ka nendes on toimunud muutus, vähemalt väliselt. Kui alguspäevadel võis nende olekust ja nägudest peamiselt kurnatust välja lugeda, siis nüüd muutuvad omaette muhelevad või kaugustesse vaadates unelevad kujud üha tihedamaks. Üldise meeleolu tõusu on tunda igal sammul kogu keskuses.
8-10 päev
Ka juba eelmistel päevadel, aga nüüd intensiivsemalt jõuan endas kuidagi spontaanselt erinevate selgusteni. Igapäevaste kogemuste ja läbielamiste kaudu voolavad minusse kaheldamatu väärtusega tõed ja arusaamad. Paljud asjad tunduvad nii selged, lihtsad ja loogilisemad kui kunagi varem.
Kümnendal päeval kell 10 lõpeb noble silence ja me võime kõik oma tunded verbaalselt väljutada, kui soovi. Kõik u 60 meest on enamasti nägupidi tuttavaks saanud ja esimesed sõnad, mida paljude suust kuulen on: which country sir? what is your name? Automaatselt moodustuvad grupikesed, kes elavalt oma läbielamisi hakkavad jagama. Üle kogu keskuse on kosta valjut jutumulinat ja südamepõhjast vallapääsenud naerupahvakaid mis omakorda nakatavad kõiki teisi üha enam ja enam. Isegi need, kelle ma kursuse jooksul oma peas olin tembeldanud eriti kurjadeks, tõsisteks või lihtsalt imelikeks kujudeks leebusid ja särasid ainult puhtast headusest.
Mina sattusin oma emotsioone jagama kõigi nendega, kes koos minuga iga õhtu inglisekeelset kursust kuulasid/vaatasid(kõik kohalikud teistest osariikidest ja 1 saksa 50ndates mees, kellele see oli juba mitmekümnes kursus ja kelle esimene kord oli 1985.aastal otse Goenga käe all) ja kes seega olid mulle juba mingil määral lähedasemaks saanud. Tuli välja, et nad õpivad kõik koos(mitte sakslane) katoliku preestriteks ja kolmeteistkümnest õpinguaastast on neil käsil juba kaheteistkümnes. Vipassana 10-päevane kursus on neile õppekavas ette nähtud, seega on nad siin kohustuslikus korras ja seega ei võtnud nad seda kahjuks nii tõsiselt kui oleks võinud. Lisaks ei läinud mõned teoreetilised aspektid kokku nende usuga ja see takistas neil kõike 100% omaks võtmast. Siiski oli kirjeldamatult vabastav nendega kõike jagada ning nende arvamust õpitust ja läbielatust kuulda.
Jajah, ma tean - nüüd on see koht, kus ma kõik kokku võtan ja kirjutan, mis ma sealt siis lõppudelõpuks sain või mida täpselt õppisin. Kui ma ainult seda teha oskaks... Põhiline on see, et see oli kõigest sissejuhatus sellesse tehnikasse ja see kui palju sellest kasu on hakkab selguma igapäevastes situatsioonides ja oleneb sellest kui hästi seda kõike ellu rakendada. Samuti usun, et kogemus on väga erinev olenevalt sellest millist elu sa enne seda elanud oled ja mida oluliseks pidanud.
Mina isiklikult juba tean, et tänu sellele kursusele suudan ma elada rohkem olevikus ja nautida iga hetke koos kõikide oma negatiivsete ja positiivsete külgedega veel rohkem kui seda siiani tegin. Kindlasti muudab see mind veel vabamaks ja sõltumatumaks välistest teguritest, mida ma niikuinii ei saa muuta ja millel ei ole lihtsalt mõtet lasta oma üldist heaolu alla viia. Usun veel, et hakkan jõudsamalt liikuma selles suunas, et paremini teisi inimesi mõista, neid igal võimalusel aitata ja kõigi vastu igas olukorras hea olla. ideaalis...
Ooohh ma ei kujuta ette, kas ma suutsin selle kõik mõistetavasse keelde ka panna. Võib juhtuda, et lugejale jääb nii mõndagi selgusetuks või siis lihtsalt mulje, et ma olen ära keeranud vms :D Igatahes võin täie kindlusega öelda, et tunnen ennast paremini kui kunagi varem ja soovitan absoluutselt kõigil see omal nahal läbi kogeda - siis on kõik selgem.
Vipassana keskuseid on üle euroopa päris palju ja lähimad meile isegi Soomes ja Leedus(talvel seal küll kursusi ei korraldata), seega kui vähegi mingi huvi tekkis ja võimalus tekib, siis minge ja kaege ise! www.dhamma.org
Saturday, October 31, 2009
mõne jaoks paradiis
Which country, sir?
What is your good name?
How long stay India?
How many brothers?
What is your profession?
Alone you come to India?
Nii kulgevad tüüpilised vestlused kuid keelebarjääri tõttu tihti enam edasi ei arenegi. Siiski on ka neid kes teavad rohkem keelt ja kellega võib päris asjaliku jutu peale saada. Üldiselt on vist kohalikega tutvumine kõige lihtsam asi üldse. Eelmainitud küsimusi tuleb vahel ikka mitmest ilmakaarest ja peale viieminutilist vestlust ongi jälle üks good friend juures. Eranditult on kõik lobisejad meessoost ja ühegi naisega pole ma seni isegi põgusalt midagi rääkinud - neid lihtsalt pole eriti kusagil ja avalikes kohtades on mehed tugevas ülekaalus.
Siiski! Eile saabusin Goasse ja esimese bussi peal sattusin istuma ühe naise kõrvale...kes hakkas ISE minuga väga ilusas inglise keeles rääkima! Juliana on 71, aga näeb välja nagu 51. Elanud 15 aastat Pakistanis ja 15 aastat Saksamaal, üdini positiivsust kiirgav ja särav. Räägib, et ta on alati, ükskõik kus, õnnelik ja ei näe kelleski/milleski midagi negatiivset kuna Jumal on alati temaga. Usult katoliiklane, aga kirikus ei käi ja näeb Jumalat veidike teistsugusena. Tema õnne valem:
75% eneseusku+25% jumalat=muretu elu
Lihtne!
Poputas mind paaritunnise bussisõidu ajal korralikult, sest ma pidin niii sarnane ta lapselapsega olema(isegi päevapealt sama sünniaeg) ja kutsus külla ja lubas mulle Goas kõike näidata ja tutvustada mis ma tahan.
Oma juttude ja olekuga suutis ta mulle palju anda - kogu ülejäänud päeva tundsin endas ülevoolavat positiivsust ja vajadust seda kõigiga jagada ja särada. Olen ütlemata rahul, et mul on võimalus teha seda mida ma kõige rohkem tahan ja olla õnnelik.
Goa on pisike osariik läänerannikul, kunagine portugali koloonia, aga üldiselt erinevate sissetungijate teelt kõrvale jäänud. Tänu oma pikale rannajoonele ja kaunitele liivarandadele vist kõige suurem turistide meelispaik üldse kogu Indias. Paljud rannad on vallutatud luksuslike puhkekeskuste ja paketituristide poolt, aga siiski leidub ka teistsuguseid kohti. Mina peatun põhja-Goas, Arambolis, kus muhedad hipirändurid ja muidu elunautijad on kohalikega võrreldes tugevas ülekaalus(nii tundub vähemalt). Paljud on siin juba korduvalt varem käinud ja kuna muretu õhkkond haarab endasse, jäävad siia päris mitmeks kuuks ja tulevad ikka tagasi. Siin on väga palju venelasi kusjuures.
Emme andis mulle kodust lahkudes Eesti värvides murumütsikese kaasa ja ütles: "sa ju lähed ikkagi Eestit esindama!" Päris hea päiksekaitse ja täna õigustas ennast täielikult - mulle öeldi tänaval TERE! Ja nii tutvusin esimese eestlase, Riinaga, kes on ka alles 3 nädalat reisinud ja selles suhtes päris sarnane, et ta reis kestab määramata aja ja tal pole aimugi mis ta paari nädala või veel vähem paari kuu pärast teeb. Eesti keelt on tore rääkida (praeguseks on mu mõtlemine juba pool inglise-pool eesti keeles) ja eriti tore seiklusi ja muljeid jagada.
Ühesõnaga, olen leidnud päris sobiva koha, kus aega veeta kuni meditatsioonimaratonini.
PS! Ärge pahandage ega muretsege, kui ma tihti ei kirjuta. Vahel tundub see pigem kohustuse ja piiravana, kuid siiski teinekord jälle tuleb kohe väike kirjutamistuhin peale. Luban, et üritan neid tuhinaid võimalikult hästi ära kasutada.
Järgmise tuhinani!
What is your good name?
How long stay India?
How many brothers?
What is your profession?
Alone you come to India?
Nii kulgevad tüüpilised vestlused kuid keelebarjääri tõttu tihti enam edasi ei arenegi. Siiski on ka neid kes teavad rohkem keelt ja kellega võib päris asjaliku jutu peale saada. Üldiselt on vist kohalikega tutvumine kõige lihtsam asi üldse. Eelmainitud küsimusi tuleb vahel ikka mitmest ilmakaarest ja peale viieminutilist vestlust ongi jälle üks good friend juures. Eranditult on kõik lobisejad meessoost ja ühegi naisega pole ma seni isegi põgusalt midagi rääkinud - neid lihtsalt pole eriti kusagil ja avalikes kohtades on mehed tugevas ülekaalus.
Siiski! Eile saabusin Goasse ja esimese bussi peal sattusin istuma ühe naise kõrvale...kes hakkas ISE minuga väga ilusas inglise keeles rääkima! Juliana on 71, aga näeb välja nagu 51. Elanud 15 aastat Pakistanis ja 15 aastat Saksamaal, üdini positiivsust kiirgav ja särav. Räägib, et ta on alati, ükskõik kus, õnnelik ja ei näe kelleski/milleski midagi negatiivset kuna Jumal on alati temaga. Usult katoliiklane, aga kirikus ei käi ja näeb Jumalat veidike teistsugusena. Tema õnne valem:
75% eneseusku+25% jumalat=muretu elu
Lihtne!
Poputas mind paaritunnise bussisõidu ajal korralikult, sest ma pidin niii sarnane ta lapselapsega olema(isegi päevapealt sama sünniaeg) ja kutsus külla ja lubas mulle Goas kõike näidata ja tutvustada mis ma tahan.
Oma juttude ja olekuga suutis ta mulle palju anda - kogu ülejäänud päeva tundsin endas ülevoolavat positiivsust ja vajadust seda kõigiga jagada ja särada. Olen ütlemata rahul, et mul on võimalus teha seda mida ma kõige rohkem tahan ja olla õnnelik.
Goa on pisike osariik läänerannikul, kunagine portugali koloonia, aga üldiselt erinevate sissetungijate teelt kõrvale jäänud. Tänu oma pikale rannajoonele ja kaunitele liivarandadele vist kõige suurem turistide meelispaik üldse kogu Indias. Paljud rannad on vallutatud luksuslike puhkekeskuste ja paketituristide poolt, aga siiski leidub ka teistsuguseid kohti. Mina peatun põhja-Goas, Arambolis, kus muhedad hipirändurid ja muidu elunautijad on kohalikega võrreldes tugevas ülekaalus(nii tundub vähemalt). Paljud on siin juba korduvalt varem käinud ja kuna muretu õhkkond haarab endasse, jäävad siia päris mitmeks kuuks ja tulevad ikka tagasi. Siin on väga palju venelasi kusjuures.
Emme andis mulle kodust lahkudes Eesti värvides murumütsikese kaasa ja ütles: "sa ju lähed ikkagi Eestit esindama!" Päris hea päiksekaitse ja täna õigustas ennast täielikult - mulle öeldi tänaval TERE! Ja nii tutvusin esimese eestlase, Riinaga, kes on ka alles 3 nädalat reisinud ja selles suhtes päris sarnane, et ta reis kestab määramata aja ja tal pole aimugi mis ta paari nädala või veel vähem paari kuu pärast teeb. Eesti keelt on tore rääkida (praeguseks on mu mõtlemine juba pool inglise-pool eesti keeles) ja eriti tore seiklusi ja muljeid jagada.
Ühesõnaga, olen leidnud päris sobiva koha, kus aega veeta kuni meditatsioonimaratonini.
PS! Ärge pahandage ega muretsege, kui ma tihti ei kirjuta. Vahel tundub see pigem kohustuse ja piiravana, kuid siiski teinekord jälle tuleb kohe väike kirjutamistuhin peale. Luban, et üritan neid tuhinaid võimalikult hästi ära kasutada.
Järgmise tuhinani!
Sunday, October 18, 2009
5-16 november Vipassana
Teadsin juba enne siia tulekut, et tahan osaleda 10-päevasel Vipassana meditatsioonikursusel,
mida ma ka varsti teen.
Kunagi(u 2500 aastat tagasi) oli see Indias, budismi sünnimaal, laialt levinud meditatsioonitehnika, aga igasuguste võõrvägede sissetungide tõttu hakati seda vaikselt unustama ja pikka aega harrastati aktiivselt ainult Birma kloostrites.
Kuni tuli mees nimega S.N.Goenka ja hakkas looma Vipassana meditatsiooni keskusi. Tänaseks on neid juba ainuüksi Indias 50 ringis, lisaks veel sajad keskused üle kogu maailma, mis asuvad looduskaunites kohtades, eemal linamürast ja muudest segavatest faktoritest.
Mehed ja naised on eraldi. Kursusel osalejatele on nende 10 päeva jooksul keelatud valetamine, tapmine, igasugused seksuaalkontaktid, varastamine ja kõik joovastavad ained. Raamatud, mobiilid ja muu meelelahutus tuleb samuti unustada, keelatud on igasugune suhtlus teistega (ka silmside) ja süüakse rangelt taimetoitu.
Päevakava pole ka just meelakkumine - ärgatakse iga päev kell 4, järgneb 2 tundi meditatsiooni, hommikusöök, 3 tundi metiteerimist, lõunasöök(peale mida võib ainult äärmisel vajadusel mõne puuvilja süüa), veel meeletus koguses meditatsiooni üksikute pausidega.
Eesmärgiks vaimne puhastumine, vabanemine negatiivsetest emotsioonidest ja muust üleliigsest läbi keha ja vaimu tasakalu leidmise ja arendamise. Paljus peaks enesejälgimise kaudu jõudma ülima selguseni ja nägema asju nii, nagu nad tegelikult on. Kui mõistad, mis on su emotsioonide ja tunnete algpõhjusteks, tekib enesekontroll, arusaamine ja sisemine rahu.
Vähemalt ideaalis ja 100% pühendumuse juures peaks nii minema. Ei tea, kas see üldsegi sobib minule või kas ma ka selle 10 päeva vastu pean. Igathes ei ole probleemiks see, et praktiline kogemus meditatsiooniga mul puudub. Loodan positiivset ja valgustavat kogemust.
ootusärevus kasvab iga tunniga ja loodetavasti teen järgmise sissekande siia juba uue ja parema inimesena.
Soovige mulle edu!
lisainfo: www.dhamma.org
mida ma ka varsti teen.
Kunagi(u 2500 aastat tagasi) oli see Indias, budismi sünnimaal, laialt levinud meditatsioonitehnika, aga igasuguste võõrvägede sissetungide tõttu hakati seda vaikselt unustama ja pikka aega harrastati aktiivselt ainult Birma kloostrites.
Kuni tuli mees nimega S.N.Goenka ja hakkas looma Vipassana meditatsiooni keskusi. Tänaseks on neid juba ainuüksi Indias 50 ringis, lisaks veel sajad keskused üle kogu maailma, mis asuvad looduskaunites kohtades, eemal linamürast ja muudest segavatest faktoritest.
Mehed ja naised on eraldi. Kursusel osalejatele on nende 10 päeva jooksul keelatud valetamine, tapmine, igasugused seksuaalkontaktid, varastamine ja kõik joovastavad ained. Raamatud, mobiilid ja muu meelelahutus tuleb samuti unustada, keelatud on igasugune suhtlus teistega (ka silmside) ja süüakse rangelt taimetoitu.
Päevakava pole ka just meelakkumine - ärgatakse iga päev kell 4, järgneb 2 tundi meditatsiooni, hommikusöök, 3 tundi metiteerimist, lõunasöök(peale mida võib ainult äärmisel vajadusel mõne puuvilja süüa), veel meeletus koguses meditatsiooni üksikute pausidega.
Eesmärgiks vaimne puhastumine, vabanemine negatiivsetest emotsioonidest ja muust üleliigsest läbi keha ja vaimu tasakalu leidmise ja arendamise. Paljus peaks enesejälgimise kaudu jõudma ülima selguseni ja nägema asju nii, nagu nad tegelikult on. Kui mõistad, mis on su emotsioonide ja tunnete algpõhjusteks, tekib enesekontroll, arusaamine ja sisemine rahu.
Vähemalt ideaalis ja 100% pühendumuse juures peaks nii minema. Ei tea, kas see üldsegi sobib minule või kas ma ka selle 10 päeva vastu pean. Igathes ei ole probleemiks see, et praktiline kogemus meditatsiooniga mul puudub. Loodan positiivset ja valgustavat kogemust.
ootusärevus kasvab iga tunniga ja loodetavasti teen järgmise sissekande siia juba uue ja parema inimesena.
Soovige mulle edu!
lisainfo: www.dhamma.org
Saturday, October 17, 2009
Moslemitest natuke
Lasen Mumbaist varvast. Esimene rong, kuhu õnnestub pilet saada viib mind Andhra Pradeshi provintsi pealinna Hydarabadi, mis oma 7 miljoni elanikuga ei tundu kohe kuidagi parem kui Mumbai ja kust tahaks ka kohe kuhugi vaiksemasse kohta edasi minna.
Siiski läheb teisiti ning olles teel bussijaama piletit ostma, kostub seljatagant juba veidike häirivas ninahäälses hinghlise(pool hindi pool inglise) keeles "what is your good name, sir". Tutvun filmimehe Naveed Khaniga, kes näeb minus suurt potentsiaali ja me sõidame ta kontorisse, kus tutvun ta filmistaarist vennaga ja mingi produtsendiga Mumbaist. Nad tahaksid mulle mingisugust väikest osa filmis, kus tuleb actionit, nalja, romantikat, draamat ja loomulikult palju tantsu ja laulu - nagu ühes õiges India filmis ikka. Neil on suured plaanid: "if we work together as a team, we can make biiig money and be very famous". See pole neil esimene film.
Hydarabadi filmitööstus on peale Bollywoodi üks India suurimaid ja olen ka teistest välismaalastest kuulnud, kellele nii filmirolle on pakutud ja isegi päris hästi makstud, seega olen pakkumisele avataud, aga ei tea, kas ennast juba millegagi nii kinni tahaksin siduda ja kas peaksin neid inimesi 100% usaldama. Mõne tunni pärast algab sealsamas casting - mina lahkun ja nad lubavad ühendust võtta.
Kahjuks või õnneks pole nad seda peale nädalat veel teinud, las ta siis olla.
Tekivad ka teised tutvused - Õhtul jalutan pargis ja tutvun kohaliku moslemipoisi Mubassariga. Peale 10 minutit vestlust oleme juba parimad sõbrad ja ta kutsub mind endale külla, et oma vendadele tutvustada. Oleks ju ebaviisakas keelduda! elab koos vendade ja onupoegadega(kutsub neid mõlemaid vendadeks), keda on kokku 7-9, täpselt ei tea, igasugused sebivad seal ringi.
Kui Indias üldiselt on Hinduism tugevas ülekaalus, siis siin linnas on enamus Moslemid, keda on lausa üle 70% Aga nagu juba Indiale kombeks, on ka siinne seltskond värvikirev - kristlased, budistid, hindud, sikhid ja sellised tegelinskid, keda ei oska veel oma vähese teadmisega kuhugi liigitada. Nii nad siin enamasti rõõmsalt ja rahumeelselt üksteise uskumusi ja kombeid austades külg-külje kõrval koos elavad.
Igatahes näitasid need moslemid mu vastu ülimat sõbralikkust ja külalislahkust üles ja palusid ka õhtusöögile jääda. Rõõmsalt rääkisid nad mulle oma maailmavaadetest ja mul õnnestus oma minimaalsetele teadmistele islamist kohe tublisti lisa saada:
Moslemitel on rangelt 1 jumal - Allah kõikvõimas. Tal ei ole kindlat nägu ega kuju ja kellegil ei ole võimalik kunagi teda näha. Ta on kõikjal, meie sees ja meie ümber. Mohammed oli kõige tähtsam prohvet, kes Allahi sõna kuulutas, aga nad tunnistavad prohvetina ka näiteks Jeesust. usuvad ka, et esimene inimene, kelle Allah lõi, oli Aadam. Eeva kohta ei jõudnud küsida.
Peale surma lähevad kõik nö magama või teadvustamata ootereziimi - head ja pahad, moslemid ja teised. Selles olekus ollakse kuni viimase kohtupäevani, mille tulekuaega ei tea täpselt keegi. Kui ma õigesti aru sain, siis esimene märk selle päeva tulekust on see, kui Jeesus naaseb maale - siis on veel 40 aastat aega.
Viimasel kohtupäeval otsustab Allah, kes läheb taeva ja kes põrgu. Kui sa oled kogu elu hea moslem olnud, 5 korda päevas palvetanud, Ramadani ajal ilusti paastunud ja vaestele annetanud(neil on isegi pühas Koraanis arvutused, mis näitavad kui suure osa varast peaks Ramadani ajal vaestele jagama), siis lähed peale viimast kohtupäeva otse taevasse. Kui mõni eelmainitust on tegemata jäänud või oled midagi muud halba teinud, siis lähed põrgusse, kus sa saad vastavalt oma kuriteole karistuse, mille kandmise järel oled ka sina lubatud taevaväravate vahele - Allah andestab. Kui sa oma elus Allahit leidnud ei ole ja mõne teise jumala pooldaja olnud, siis lähed otse põrgusse ja kannatad igavesti.
Räägime ka õnnest, mispeale nad kõik säravad, suud kõrvuni, ja lausuvad et nad on iga päev ja alati õnnelikud Allahile tänulikud, et neile on antud võimalus siin elada ja ainsat jumalat kummardada..
Mu uued sõbrad pärivad ka väga uudishimulilkult Eesti kohta ja ma räägin neile meie imetillukestest linnadest, lumest, inimeste kinnisusest, noa ja kahvliga söömisest. Räägin ka sellest, mis toitu meil saab - kartulitest ja sellest kui palju meil sealiha süüakse ja vahel ka metssea liha ja.... UPS! järsku on kõigil näod pikaks ja hapuks veninud - olin juba unustanud moslemite suhted sigadega. Pole hullu.
Ai! Meil on siin praegu Diwali - hindude suuuuur festival, umbes nagu meil jõulud, ainult et palju rohkem kärtsu,mürtsu,möllu. Internetipunkt läheb nüüd kinni.
Järgmise korrani!
Siiski läheb teisiti ning olles teel bussijaama piletit ostma, kostub seljatagant juba veidike häirivas ninahäälses hinghlise(pool hindi pool inglise) keeles "what is your good name, sir". Tutvun filmimehe Naveed Khaniga, kes näeb minus suurt potentsiaali ja me sõidame ta kontorisse, kus tutvun ta filmistaarist vennaga ja mingi produtsendiga Mumbaist. Nad tahaksid mulle mingisugust väikest osa filmis, kus tuleb actionit, nalja, romantikat, draamat ja loomulikult palju tantsu ja laulu - nagu ühes õiges India filmis ikka. Neil on suured plaanid: "if we work together as a team, we can make biiig money and be very famous". See pole neil esimene film.
Hydarabadi filmitööstus on peale Bollywoodi üks India suurimaid ja olen ka teistest välismaalastest kuulnud, kellele nii filmirolle on pakutud ja isegi päris hästi makstud, seega olen pakkumisele avataud, aga ei tea, kas ennast juba millegagi nii kinni tahaksin siduda ja kas peaksin neid inimesi 100% usaldama. Mõne tunni pärast algab sealsamas casting - mina lahkun ja nad lubavad ühendust võtta.
Kahjuks või õnneks pole nad seda peale nädalat veel teinud, las ta siis olla.
Tekivad ka teised tutvused - Õhtul jalutan pargis ja tutvun kohaliku moslemipoisi Mubassariga. Peale 10 minutit vestlust oleme juba parimad sõbrad ja ta kutsub mind endale külla, et oma vendadele tutvustada. Oleks ju ebaviisakas keelduda! elab koos vendade ja onupoegadega(kutsub neid mõlemaid vendadeks), keda on kokku 7-9, täpselt ei tea, igasugused sebivad seal ringi.
Kui Indias üldiselt on Hinduism tugevas ülekaalus, siis siin linnas on enamus Moslemid, keda on lausa üle 70% Aga nagu juba Indiale kombeks, on ka siinne seltskond värvikirev - kristlased, budistid, hindud, sikhid ja sellised tegelinskid, keda ei oska veel oma vähese teadmisega kuhugi liigitada. Nii nad siin enamasti rõõmsalt ja rahumeelselt üksteise uskumusi ja kombeid austades külg-külje kõrval koos elavad.
Igatahes näitasid need moslemid mu vastu ülimat sõbralikkust ja külalislahkust üles ja palusid ka õhtusöögile jääda. Rõõmsalt rääkisid nad mulle oma maailmavaadetest ja mul õnnestus oma minimaalsetele teadmistele islamist kohe tublisti lisa saada:
Moslemitel on rangelt 1 jumal - Allah kõikvõimas. Tal ei ole kindlat nägu ega kuju ja kellegil ei ole võimalik kunagi teda näha. Ta on kõikjal, meie sees ja meie ümber. Mohammed oli kõige tähtsam prohvet, kes Allahi sõna kuulutas, aga nad tunnistavad prohvetina ka näiteks Jeesust. usuvad ka, et esimene inimene, kelle Allah lõi, oli Aadam. Eeva kohta ei jõudnud küsida.
Peale surma lähevad kõik nö magama või teadvustamata ootereziimi - head ja pahad, moslemid ja teised. Selles olekus ollakse kuni viimase kohtupäevani, mille tulekuaega ei tea täpselt keegi. Kui ma õigesti aru sain, siis esimene märk selle päeva tulekust on see, kui Jeesus naaseb maale - siis on veel 40 aastat aega.
Viimasel kohtupäeval otsustab Allah, kes läheb taeva ja kes põrgu. Kui sa oled kogu elu hea moslem olnud, 5 korda päevas palvetanud, Ramadani ajal ilusti paastunud ja vaestele annetanud(neil on isegi pühas Koraanis arvutused, mis näitavad kui suure osa varast peaks Ramadani ajal vaestele jagama), siis lähed peale viimast kohtupäeva otse taevasse. Kui mõni eelmainitust on tegemata jäänud või oled midagi muud halba teinud, siis lähed põrgusse, kus sa saad vastavalt oma kuriteole karistuse, mille kandmise järel oled ka sina lubatud taevaväravate vahele - Allah andestab. Kui sa oma elus Allahit leidnud ei ole ja mõne teise jumala pooldaja olnud, siis lähed otse põrgusse ja kannatad igavesti.
Räägime ka õnnest, mispeale nad kõik säravad, suud kõrvuni, ja lausuvad et nad on iga päev ja alati õnnelikud Allahile tänulikud, et neile on antud võimalus siin elada ja ainsat jumalat kummardada..
Mu uued sõbrad pärivad ka väga uudishimulilkult Eesti kohta ja ma räägin neile meie imetillukestest linnadest, lumest, inimeste kinnisusest, noa ja kahvliga söömisest. Räägin ka sellest, mis toitu meil saab - kartulitest ja sellest kui palju meil sealiha süüakse ja vahel ka metssea liha ja.... UPS! järsku on kõigil näod pikaks ja hapuks veninud - olin juba unustanud moslemite suhted sigadega. Pole hullu.
Ai! Meil on siin praegu Diwali - hindude suuuuur festival, umbes nagu meil jõulud, ainult et palju rohkem kärtsu,mürtsu,möllu. Internetipunkt läheb nüüd kinni.
Järgmise korrani!
Saturday, October 10, 2009
Teeks siis otsa lahti...
Nii!
Uskumatu, aga mul õnnestuski lõpuks Cyber Cafe leida!
Ei teagi millest alustama peaks või kuidas see blogipidamine välja hakkab nägema(igatahes mitte selline nagu eelmise reisi ajal) ja kui tihti ma üldse viitsin/saan siin seda teha. Siiski oleks ju tore vahel midagi kirja panna, seega võiks proovida - vaatame mis välja tuleb.
Niisiis, miks ma siin olen ja mis mul plaanis on? - kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ei tea miks ma just siin olen ja plaane nagu ka eriti pole. Ma tean ainult, et siia tulek oli minu jaoks praegu kõige õigem asi ja täpselt midagi sellist ma oma elus vajasin - mitte et kodus midagi valesti või halvasti oleks olnud, vastupidi. Lihtsalt alati saab ka palju paremini minna.
Ahjaa, ma olen Indias, Mumbais praegu! Alles teist päeva. Tulin läbi londoni, kus mul oli päeva jagu aega ja kohtusin Onutütre Katiga, kes seal elab. Mumbai lennukist jäin maha, sest suured lennujaamad on vastikud ja ma olen tuulepea. Õnneks pakkus Kati öömaja(mis tal üle jäi) ja 136naela eest sain pileti 24h edasi lükata. Sugulussidemed taastatud, nagu Kati ütles. Tõepoolest - kui järgi mõelda, siis ma pole temaga kogu elu jooksul kokku ka vist nii palju rääkinud, kui nende päevade jooksul. Äärmiselt positiivne!
Mumbai
Esmased muljed - lõputu, segane, hoomamatu. Natuke peata kana tunne - ei osanudki kohe midagi välja mõelda ja ette võtta(asi võib ka selles olla, et mul pole ühtegi raamatut, kaarti ega taustinfot - ma ei pidanud seda kodus kuidagi oluliseks). Minusuguse backpackeri jaoks oli öömaja ka raske leida - hosteleid, guesthouse päris vähe, enamjaolt juba täis, hinnad kõrgemad kui võiks. 600 ruupia eest öö(u 150 eeku) sain kahese toa endale.
Kogu päev kolasin lihtsalt ringi. Takso on päris tore ja odav (u pooleteise tunni eest, mis ma taksos veetsin ja ikka pääääris pikki vahemaid läbisin, küsiti natuke alla 50 eegu)
Toit on suurepärane ja soodne (5-15 krooni korraliku eine eest).
Ilm on ideaalne, 27-30'C ringis ehk siis päris talutav.
Inimesed tunduvad olevat siirad, uudishimulikud ja positiivsed. Vastupidiselt ootustele ka need, kes sulle midagi pakkuda tahavad. Siin pole veel meeletut pealepressimist kogenud. Kõik on pigem mänglev ja talutav.
Praegu on teine päev, olen erinevates linnaosades käinud(ka täiesti tsentrumis) ja päris palju ringi kõmpinud, aga üllatav on see, et turiste olen selle aja jooksul näinud niiii vähe, et nad saaks kahe käe sõrmedel üles loetleda.
Vaeseid ootuspäraselt palju, ei maksa vist detailidesse laskuda. Ehk teine kord.
Kogu see uskumatult intensiivne müra, liikluskaos, möll, räpasus, lärm ja ülerahvastatus teeb Mumbai äärmiselt kurnavaks ja minu jaoks pigem ebameeldivaks linnaks. Kui võimalik, sõidan rongiga juba homme või ülehomme lõunapoole.
Ja juba ma tean, et mulle hakkab Indias väga meeldima ja paremat kohta oma pensionipõlve alustamiseks ei ole. Tunnen küll tsipa üksindust, aga mitte negatiivses mõttes. Ma pole lihtsalt kunagi nii reisinud ja selline seisund vajab harjumist. Üldiselt naudin oma seltskonda ja olen õnnelik, et pean ainult endaga arvestama, saan asjadesse rohkem süveneda ja mis peamine, palju mõelda ja ennast arendada.
Sees on hea tunne ja palju-palju ees.
Tervisi lugejatele!
Uskumatu, aga mul õnnestuski lõpuks Cyber Cafe leida!
Ei teagi millest alustama peaks või kuidas see blogipidamine välja hakkab nägema(igatahes mitte selline nagu eelmise reisi ajal) ja kui tihti ma üldse viitsin/saan siin seda teha. Siiski oleks ju tore vahel midagi kirja panna, seega võiks proovida - vaatame mis välja tuleb.
Niisiis, miks ma siin olen ja mis mul plaanis on? - kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ei tea miks ma just siin olen ja plaane nagu ka eriti pole. Ma tean ainult, et siia tulek oli minu jaoks praegu kõige õigem asi ja täpselt midagi sellist ma oma elus vajasin - mitte et kodus midagi valesti või halvasti oleks olnud, vastupidi. Lihtsalt alati saab ka palju paremini minna.
Ahjaa, ma olen Indias, Mumbais praegu! Alles teist päeva. Tulin läbi londoni, kus mul oli päeva jagu aega ja kohtusin Onutütre Katiga, kes seal elab. Mumbai lennukist jäin maha, sest suured lennujaamad on vastikud ja ma olen tuulepea. Õnneks pakkus Kati öömaja(mis tal üle jäi) ja 136naela eest sain pileti 24h edasi lükata. Sugulussidemed taastatud, nagu Kati ütles. Tõepoolest - kui järgi mõelda, siis ma pole temaga kogu elu jooksul kokku ka vist nii palju rääkinud, kui nende päevade jooksul. Äärmiselt positiivne!
Mumbai
Esmased muljed - lõputu, segane, hoomamatu. Natuke peata kana tunne - ei osanudki kohe midagi välja mõelda ja ette võtta(asi võib ka selles olla, et mul pole ühtegi raamatut, kaarti ega taustinfot - ma ei pidanud seda kodus kuidagi oluliseks). Minusuguse backpackeri jaoks oli öömaja ka raske leida - hosteleid, guesthouse päris vähe, enamjaolt juba täis, hinnad kõrgemad kui võiks. 600 ruupia eest öö(u 150 eeku) sain kahese toa endale.
Kogu päev kolasin lihtsalt ringi. Takso on päris tore ja odav (u pooleteise tunni eest, mis ma taksos veetsin ja ikka pääääris pikki vahemaid läbisin, küsiti natuke alla 50 eegu)
Toit on suurepärane ja soodne (5-15 krooni korraliku eine eest).
Ilm on ideaalne, 27-30'C ringis ehk siis päris talutav.
Inimesed tunduvad olevat siirad, uudishimulikud ja positiivsed. Vastupidiselt ootustele ka need, kes sulle midagi pakkuda tahavad. Siin pole veel meeletut pealepressimist kogenud. Kõik on pigem mänglev ja talutav.
Praegu on teine päev, olen erinevates linnaosades käinud(ka täiesti tsentrumis) ja päris palju ringi kõmpinud, aga üllatav on see, et turiste olen selle aja jooksul näinud niiii vähe, et nad saaks kahe käe sõrmedel üles loetleda.
Vaeseid ootuspäraselt palju, ei maksa vist detailidesse laskuda. Ehk teine kord.
Kogu see uskumatult intensiivne müra, liikluskaos, möll, räpasus, lärm ja ülerahvastatus teeb Mumbai äärmiselt kurnavaks ja minu jaoks pigem ebameeldivaks linnaks. Kui võimalik, sõidan rongiga juba homme või ülehomme lõunapoole.
Ja juba ma tean, et mulle hakkab Indias väga meeldima ja paremat kohta oma pensionipõlve alustamiseks ei ole. Tunnen küll tsipa üksindust, aga mitte negatiivses mõttes. Ma pole lihtsalt kunagi nii reisinud ja selline seisund vajab harjumist. Üldiselt naudin oma seltskonda ja olen õnnelik, et pean ainult endaga arvestama, saan asjadesse rohkem süveneda ja mis peamine, palju mõelda ja ennast arendada.
Sees on hea tunne ja palju-palju ees.
Tervisi lugejatele!
Subscribe to:
Posts (Atom)