Raporteerin!

Tere!

Olen jõudnud põhja! Õnneks ainult ilmakaare mõttes.

Täpsemalt peatun Dharamsalas, Himachal Pradeshi maakonnas, kuhu saabusin peale kümnetunnist bussisõitu, millest u 9 tundi möödus 55aastase Austraalia professoriga tõe, õnne ja elu mõtte üle filosofeerides. Pean mainima, et kogu reisi jooksul pole vist teiste välismaalastega kokku ka nii pikalt vestelnud, rääkimata selliste paeluvate teemade arutamisest. Harva juhtub, et kellegagi nii hea jutu peale saada ja üksteist nii hästi mõista. Kim Sawyer käis Indias 32 aastat tagasi umbes samasugusel seljakotireisil nagu mina praegu. Hiljem sai temast Melbourne´i ülikooli tunnustatud finantsvärgi(on eesti keeles selline asi?) õppejõud. Olles sel alal töötanud üle 20 aasta, hakkas ta vaikselt aru saama mis tegelikult oluline on ja mis pole, alustas varem pensionipõlve ning nüüd on tõe otsingud ta tagasi Indiasse toonud. Järgmisel hommikul leiab aset veel üks huvitav arutelu, kus meie vestlusringi lisandub juhuslikult uskumatult kõbus 82 aastane prantsuse rändurist vanadaam, kes on vist maailmale juba 236 tiiru peale teinud ja räägib meile ajast mil enamus kohti olid veel turistidehordide poolt rikkumata ja isegi rohi olevat sel ajal rohelisem olnud.



Niisiis on Dharamsala u 1500m kõrgusel mägedes asuv linnake, mille kohta öeldakse, et enam lähemale Tiibetile pole Indias võimalik. Tõepoolest - Tiibeti põgenikud on indialastega võrreldes tugevas ülekaalus, tänavad on vallutanud Tiibeti käsitööd/ninni-nänni pakkuvad suveniiripoed-letid ja kõikjal kulgevad siinsetes budistlikes kloostrites elavad muhedad mungad. Üks põgenik jagab siin täna, homme ja ülehomme avalike loengute käigus huvitavaid õpetussõnu ning on arvatavasti kõige kuulsam tiibetlane üldse. Nimeks tal Dalai Lama. Enamuse ajast jagab ta küll õpetussõnu igas võimalikus maailma nurgas, aga kui ta seda ei tee, siis viibib ta Dharamsalas, mis on ta koduks olnud juba 50 aastat.

Ta loengute juures köidab mind kõige rohkem seesama, mis Vipassana juureski. Nimelt ei ole nende eesmärgiks budismi kuulutamine või mingisuguste reeglite,dogmade õpetamine. Räägitakse sellest, mis on universaalne ja vastuvõetav kõigile - kuidas vabaneda illusioonidest, näha asju sellisena nagu nad on ja elada õnnelikku elu, seega ei ole oluline, kas õpetuste vastuvõtjaks on hindu, juut, budist, kristlane või moslem. Kõigil on võrdsed võimalused vabanemiseks.

Loengud peetakse Vene budistide kogukonna palvel, seega lisaks niigi kirjule rändurite seltskonnale on linna vallutanud venelased. Isegi paljud mungad, kes välimuselt on 100% asiaadid, räägivad järsku ladusat vene keelt ja mindki peetakse millegipärast tihti välimuse põhjal venelaseks.

Saabusin õhtupimeduses ja pidin leppima esimese külalistemajaga, mis asus keset möllu ja lärmi. Tuba oli eriti kõle, pisike ja ka vaade ei olnud väga kiita(kollane paneelsein). Mõtlesin et peaks midagi paremat otsima, aga ei viitsinud nagu midagi ette ka võtta. Järgmisel hommikul linna avastades eksisin muidugi ära jälle(nii juhtub u 50% kordadest, kui vähegi kaugemale lähen) ja turnides mingil mäeküljel ilmus kusagilt mingi mees, kes mulle tuba pakkus. Tal oli sellel esmapilgul ainult mõne pisikese elumajaga asustatud mäeküljel külalistemaja ja nii saingi sama raha eest eriti hubase ja u 2x suurema toa. Mul on suur rõdu, ümberringi mäeahelikud, orud, ojakesed, eesleid talutavad pilusilmad ja natuke kaugemal Himaalajate lumised mäetipud - parim öömaja siiani! Ainult et mu vannitoas elab mingi lind!! Esimesel õhtul uniselt hambaid pestes lendas ta ilma igasuguse hoiatuseta boileri tagant välja ja hakkas mööda vannituba paaniliselt tiirutama. Oleksin ennast ehmatusest täis lasknud, kui poleks ennast just vahetult enne seda tühjaks lasknud.

Veidike külm on siinkandis. Öösel nulliringis ja kui päeval soojade päiksekiirte teelt kõrvale sattuda, siis hakkab ka päris jahe. Õnneks on mul toas mingi väike küttekeha, mida saab vajaduse korral ka rösterina kasutada :)

Ei usu, et ma siit järgneva nädala jooksul kuhugi kiirustama hakkan. Ja polegi ju vaja...