Silver igalpool

Järgnev on kirjeldus millestki, mida ma arvasin, et ei saa ealeski sõnadesse panna ja teistele selgitada. Ja nii ongi. Proovin küll õigeid lauseid leida, aga mitte mingil juhul ei ole see ligilähedanegi sellele, mis tegelikult toimus ja milline kogemus mu sees on. Ohh, ma ei tea kas ma peaks selle üldse postitama...

Kell on umbes 10.30 õhtul. Toa keskel altar hõõguvate sütega, ühel pool tuld istub šamaan Bladi koos oma naise ja kahe pojaga, nende vastas tulemees Dani, kes hoolitseb selle eest, et kogu öö oleks meil tuli. Ümber altari istub veel umbes 12 inimest ringis. Alguses räägib Bladi sellest, mis ja kuidas toimuma hakkab ja mida mingi kindel rituaal või tegevus tähendab ning kuidas kohalikud hõimud on aastatuhandeid sarnaseid ravivaid rituaale läbi viinud. Kuigi kõik on veendunud, et tegu on San Pedro tseremooniaga, avaldab šamaan üllatuse, et täna on tal ime läbi kaasas 2 ravimit - San Pedro ja Ayahuasca. See tuleb kõigile küll suureks üllatuseks, aga mis seal ikka, tõotab tulla vägagi huvitav öö.

Juba mõned päevad varem selgitati, et kõigil peaks tseremooniale tulles olema valmis mõeldud kindel eesmärk/kavatsus või küsimus või probleem, mille kallal San Pedro vaimu abiga töötada. Samuti oli Juliette ette valmistanud grupi eesmärgi - sellele peaksime kõik koos keskenduma.

Alustuseks keerab šamaan ühe üüratu pläru tubakast(mis on alati nende jaoks püha taim olnud) ja segab sinna sisse veel mingeid erinevaid ürte. Püha tubaka süütab Juliette ja räägib grupieesmärgist: Ta soovib rohkem teadlikkust,ärkamist maailmale ja meid ümbritsevatele inimestele. Teadlikkust oma eelarvamustest, tegudest, valikutest ja sellest kuidas need kõik mõjutavad ema maad ja teisi elusolendeid. Soovime kõikjale positiivset muutust ja selle mõistmist. Seejärel saadetakse püha tubakas ringi käima. Peale esimest mahvi tuleb suitsust õnnistust võtta ning anda Suurele Vaimule(Gran Espiritu) kõik tänud, mida oluliseks pead ja seejärel tulele keskendudes välja rääkida oma eesmärk/kavatsus. Suurt vaimu tänatakse näiteks selle suurepärase võimaluse eest siin tseremoonial olla; šamaani eest, kes oma õpetusi jagab; tavimite eest, mille šamaan meie jaoks on valmistanud ja kohale toonud; kõikide ruumis viibivate inimeste eest jne. Tänusid jätkub palju ja kõikjale.

Aeg-ajalt viskab šamaani naine tulle erinevaid ürte ja taimi, millest kõik on kutsutud õnnistust võtma. Õhk on tubaka suitsust, sütest ja tulle visatud taimedest (aga kindlasti ka ootusärevusest ja elevusest) päris paks ja kohati on ruumis päris raske midagi näha.

Ring jõuab ka lõpuks minuni. Aeg on öelda, mille eest ma tänulik olen. Tegelikult on nimekiri pikk, olen loomulikult väga palju eest oma elus tänulik, aga tuleb mingi valik ja kohane üldistus teha. Tänan kõikide olukordade ja inimeste eest, mis mind praeguseks hetkeks siia on toonud. Siis kõikide nende suurepäraste inimeste eest, kellega hetkel seda kogemust jagada saan. Olen tänulik Juliette grupieesmärgi eest ja märgin veel, et olen õnnelik, sest näen iga päev ja kõikjal teadlikkuse suurenemist, avanemist, ärkamist. Veel tänasin Suurt Vaimu selle eest, et tõi meieni õpetaja, kes omakorda tõi kaasa taimedest õpetajad. Oma eesmärgi ütlen välja Eesti keeles, nii et ainult tuli mind mõistab: Tahaksin kogeda maailma rohkem läbi tunnetamise, mitte läbi mõtlemise. Tihti ei saa ümberringi toimuvast neutraalset pilti, sest mõistus lisab nii palju stereotüüpe, analüüsib, tõlgendab ja plätrab lakkamatult. Liiga palju ebavajalikke protsesse, mis on pigem segajateks. Soovin avada oma südame ja kogeda rohkem maailma otse läbi meelte ja tunnete.

Nüüd kutsutakse kõik ükshaaval ette ja šamaan kallab igale pitsitäie San Pedro kaktusest tehtud ülihapukat jooki. Järgneb ring, kus kõik saavad ka pitsitäie Ayahuasca´t. Siis saadetakse ringi 2 püha instrumenti ja kõik kes soovivad võivad esitada mõne püha laulu. Kui laulda ei soovi, siis tuleb sahiseva instrumendiga rütmi mängides tulele ja oma kavatsusele keskenduda. Kui ring on läbi, hakkavad šamaan ja ta naine väga võimsaid ja hüpnotiseerivaid laule esitama, mille ajal peaksime veel tugevamalt oma eesmärgile keskenduma.

See osa on mulle kuidagi eriti raske ja ebamugav. Üldse ei õnnestu mugavat asendit leida ja nihelen palju. Siis hakkab jälle külm ja väike haiguseraasuke, mida kogu eelneva päeva olen tundnud, võimendub liialt. Kui mõnel hetkel tundub, et olen juba päris keskendunud, siis hakkavad silmad kinni vajuma ja täielik kurnatus tuleb peale. Lisaks ei suuda ma peast välja visata ootust, et millal juba ravimid mõjuma hakkavad. Kuigi šamaan selgitas mitu korda, et nii see asi ei käi. Tuleb keskenduda eesmärkidele, mitte sellele millal San Pedro mõjuma hakkab või Ayahuasca trikke tegema hakkab. Küll siis ka taimed oma töö teevad ja omapoolse panuse annavad. Teoorias lihtne, aga siiski püsib see mõte kusagil teadvuse pinnal ja ulbib aeg-ajalt jälle üles.

Vahepeal on soovijatele(ka minule) veel teine ja kolmaski ring San Pedrot antud. Siiski ei suuda ma endas selles mõttes mingit muutust tajuda ja ikka on natuke raske ja pigem ebamugav. Loon peas kujutlused sellest, kuidas kogu see tseremoonia minu jaoks pettumus on. Unistan suurest hommikusöögist, mis võiks juba kiiremini tulla(kogu päeva oleme paastunud). Arutan endamisi kuhu ma peale seda farmi minna tahan ja loon igast reisiplaane. Peaksin vist pikali heitma ja natuke magama, et hiljem värskemana keskendunum olla (vabandused, vabandused..). Kui üritan magama jääda, hoiab siiski mingi imelik tunne mind üleval ja ei lase uinuda. Tunnen ennast natuke teisiti kui muidu - helid ja muusika ruumis oleks nagu natuke moondunud ja teistsuguse kuju või lainepikkuse võtnud. Aga see on kõigest natukene veider ja üldiselt tunnen ennast päris tavaliselt. Üritan kõigest väest ärkvel püsida ja sisemise kraamiga tegeleda.

Vaikselt hakkab hommik tulema...Kuidagi eriti salakavalalt ja märkamatult saabub moment, kus avastan ennast täielikult käesolevas hetkes. Pea on täiesti tühi ja igasugused analüüsid on peatunud. Maagiline muusika, esimesed päiksekiired ja kõik muu, mis ümberringi ruumis toimub, tuleb otse südamessse. Tundub, nagu keegi leidis üles mu aju väljalülitamise nupukese. Pulbitsen kõiksugu defineerimatutest emotsioonidest, mida kohati on isegi liiga palju. Järgmine hetk avastan ennast üleni pisarates ja naudin täielikult seda vabastavat kogemust, mis on mulle omaks saamas. Ma ei tea miks ma nutan, aga ma tean et nii peab olema ja tohutult hea on kõigel lasta välja tulla.

Mingi hetk teeb Bladi Juliette peal läbi puhastuse, mis on mõeldud kõigile. Peame jällegi pöörduma tule poole ja jätma kõik sinna, mida me oma ellu enam ei taha. Vastutasuks võime tulest võtta kõik mida hing ihaldab. Tulemees Dani käib ringis ja purskab kõigile näkku ja kätele mingit hea lõhnaga vedelikku, mida tuleb 3 korda sügavalt sisse hingata.

Palju šamaani juttudes ja lauludes on seotud nelja looduse elemendiga ja nende austamise ja tunnustamisega. Algab veetseremoonia. Kogu öö jooksul pole meil lubatud midagi juua ja nüüd tuuakse välja kannutäis vett ja klaas. Bladi rääkib pikalt ja kaunilt vee tähtsusest meie kõigi elus. See pole lihtsalt loeng, vaid pigem väga ilus ja liigutav austusavaldus. Kuidas see sama vesi on aidanud alati meid kui ka meie vanavanemaid ja kõiki esiisasid ja aitab meid ka edaspidi. Kuidas kõik mis on elus, vajab vett, kuidas vesi on kõiges mida me sööme, kuidas me ise olemegi suures osas vesi. Kuidas vesi puhastab ja ravib jne. Järgneb veel üks suurepärane laul veest. Tekib mingisugune pilt sellest, kuidas kohalikud hõimud veesse, kui oma esivanemasse on alati suhtunud ja seda hinnanud. Peaaegu kõigil on pisarad silmis. Kokku läheb umbes tund, enne kui kõigile valatakse joomiseks pool klaasikest vett. Oh mis ootusärevus! Milline kulminatsioon! Kui üüratu ja sõnukirjeldamatu austus,hindamine,nauding Vee suhtes. Kui iseenesest mõistetavalt me veesse suhtume ja kui harva me tänulikkust näitame või selle peale üldse mõtleme. Kui siiralt hea meel mul selle vee üle tol hetkel on. Uskumatu.

Kogu hommik on lihtsalt imeline ja mul on tunne, nagu ma tõesti oleks uus inimene, nagu ma alles nüüd astuksin ellu. See kuidas päike vaikselt soojendama hakkas ja jättis seljataha pika ja raske öö. Kuidas viimnegi ebamugavus ja haiguseraasuke on kehast kadunud. Kõik mu ümber ja sees on nii uus, värske, puhas ja ilus. Ärkan, sirutan, ringutan. Uurin pikalt ja detailselt oma käsi, jalgu ja keha, nagu ma näeks neid esimest korda. See on minu instrument ja ma pean õppima seda võimalikult hästi tundma ja kasutama. Piire pole, sest tavalised, mõistuse seatud piirid on kusagil kaugel ära. Kõik on võimalik, kui kavatsus on piisavalt tugev ja siiras. Sees keeb ikka veel kõikidest positiivsetest emotsioonidest ja ma tunnen, et kiirgan seda soojust, rõõmu ja armastust ka väljapoole, kõigile ja kõigele. Hiljem kommenteerivad mõned inimesed, et nägid tol hetkel mind kui kõige õnnelikumat inimest kogu planeedil, läbi ajaloo.

Vahepeal saabus veel ilmselge mõistmine kõikide nende enda loodud mõttetuste üle, mis elu ainult keerulisemaks ja probleemsemaks teevad. Kuidas teatud mõttemustrid ja põhimõtted võivad elu nii palju piirata ja negatiivsust juurde toota ning ei lase olla vaba. Näiteks eelarvamused, stereotüübid ja teiste inimeste lahterdamine, mis määravad su suhtumise ja käitumise neisse. No mida?

Kui mul ainult jääks meelde see tunne, et tegelikkuses on kõik nii lihtne. Et olla õnnelik ja tervislik, on vaja ikka väga palju vähem, kui ma harjunud olen. Miks maskeerida see lihtsus ja kuhjata sinna ümber nii palju võltsi ja ebavajalikku, mis teeb elu palju keerulisemaks? Lihtne teoorias...

Kui tseremoonia ametlik osa läbi saab ja inimesed hakkavad toibudes ümberringi üksteisele kallistusi ja tundeid jagama, sajavad uksest sisse tüübid, kes tseremooniast osa ei võtnud, kuid on meile valmistanud üüratu söömingu, mida nüüd meile ette kannavad. Ma üldse ei tea kuidas ma saaksin kogu seda tänulikkust enda sees neile väljendada ja piirdun pikkade sõnatute kallistustega, mida nad ehk natuke imelikuks peavad. Hommikusöögitüübid on ka päris pahviks löödud sellest olukorrast ja energiast, mis ümberringi ja ei tea täpselt mis nad nüüd siis tegema peaksid. Ma tunnen, et vajan sööki, aga ei tea kuidas sellele läheneda. Kõike on nii palju. Aeglaselt ja ettevaatlikult võtan rikkalikust puuviljasalatist ühe arbuusitüki, aga see ei rända kohe suhu ja kiiresti kõrist alla, nagu tavaliselt. Uurin seda arbuusitükki ja tunnetan seda meeletut tänulikkust. Vaikselt asetan selle imelise puuvilja suhu, alustan mälumist ja naudin oma täie olemusega. Ja nii samuti ananassi ja füüsali ja banaani ja võileiva ja avokaado ja naerunäoga küpsetistega(nende üle olen eriti õnnelik).

Peagi saan esimest korda õue minna ja oma silmaga(aga ka südamega) seda imet kaeda, mis on seal alati olnud. Tunnen, nagu astuks esimest korda sellesse imelisse loodusesse. Lähen ja pissin täie teadlikusega ja tunnen sellest nii suurt rõõmu, et ei suuda ise ka seda uskuda. Täielik pidu ja tähistamine! Kõik on kuidagi unenäoline, aga samas jällegi nii lihtne, värske ja selge.

Ütleksin, et kõigest väike osa(neljandik ehk) kogemusest tuli taimedest ja ülejäänud tuli, rituaalidest, muusikast, lauludest, šamaani lugudest ja iidsetest tarkustest, mida nii autentses keskkonnas läbi elada saime.

Kas ma saaksin kõik kogetu endasse jätta ja seda tunnet mitte kaotada? Teen kõik endast oleneva, et nii läheks. Kogu see kogemus püsib veel päevi(nädalaidki ehk) värske. Tunnen ennast energilisemana ja õnnelikumana kui kunagi varem, aga samas on tunda, kuidas see ununeb, nagu me ikka oleme harjunud kõike unustama. Vaikselt imbuvad ikka need samad igapäevased detailid ja "mõttetused" tagasi, mis tahavad elu juhtida ja lihtsust maskeerida. Aga ma üritan kõigest väest mitte unustada ja elada iga päev nii, nagu oleksin just San Pedro tseremoonialt tulnud.

Vaatame, mis saab...