Meditatsioonimaraton

Möödunud 10 päeva olid raskeimad, aga kahtlemata ka kõige paremini kasutatud päevad mu lühikeses elus.

Raske oleks siinkohal kogu selle tehnika olemust lahti seletada ja detailidesse laskuda. Lühidalt eesmärk:

Enda keha jälgimise ja sensatsioonidele mittereageerimise kaudu juurida sügava "mõistuseoperatsiooni" käigus endast välja kogu kurbuse, viha, ängistuse, muude negatiivsete emotsioonide algallikad, et nad ei saaks tulevikus uuesti pinnale tõusta ning lõputu nõiaringi kaudu ennast üha uuesti ja uuesti korrata ja paljundada. Saada vabaks ja õnnelikuks.



1-3 päev

Kui sa pead järsku iga päev kell 4 tõusma ja päeva jooksul kokku 10 tundi ühe koha peal istuma, siis ei saa see mingil juhul kerge olla. Tehnika algusfaas on selline, et peame kogu oma tähelepanu hingamisele suunama ja seda jälgima nii nagu see loomulikult toimub, midagi muutmata- sisse-välja, kergelt või sügavalt, läbi vasaku või parema ninasõõrme, häälega või hääletult, vahet pole - lihtsalt jälgi ja teadvusta.



Juba 10 minutit on tõeline piin, rääkimata kahetunnistest sessioonidest. Valud, krampis lihased, kanged jäsemed, üleüldine ebamugavus. Hea küll, võiks ju arvata, et kõige selle kõrvalt võib ikkagi enam-vähem edukalt oma hingamist jälgida, aga oo ei - uskumatu kui palju pahna ja mittevajalikku järsku sulle meelte sügavustest ette visatakse. See mõtete mass tuleb ja haarab sind lihtsalt endasse. NII! KESKENDU! Unusta kõik. lükka kõrvale, lihtsalt ole ja vaata hingamist - oo ei, siis tulevad erinevatele situatsioonidele ja mõtetele vastavad viisijupikesed, isegi sellised mille talletumisest kusagil aju soppides mul pole aimugi olnud.



Kõik mediteerimissessioonid toimuvad suures hallis koos u 80 inimesega ja oma mõtete kontrollimisele ja ebameeldivustunde unustamisele kehas ei aita kohe üldse kaasa aeg-ajalt üle vaikuse kostuvad kõiksugu kaaskannatajate väljutatud "loomulikud" helid. Kuidagi suudan taluda ja aktsepteerida köhimist ja aevastamist, aga pidevad röhitsused, krooksud ja peeretamine ei pane kohe üldse välist keskkonda unustama. Ja siis need paabulinnud, kes on kõikjal ümber meie keskuse ja kräunuvad nagu vaevatud paarilist otsivad kassid.


Teise päeva lõpuks mõistan, et oma jalgade vähese paindumise tõttu võiksin saada paremaid tulemusi tooli peal istudes ja pärast õpetaja nõusolekut ma selle ka saan. Asjad hakkavad veidike paranema. Iga päeva lõpus on tunniajane videokursus, kus Goenka räägib meile täpselt tehnikast, ajaloost ja sellest mida me tundma peaksime. Oma siiruse, naljade ja huvitavate lugudega muudab ta selle osa päevast tõeliseks õnnistuseks ning mõnedel õhtutel on sealt saadud inspiratsiooni ja positiivsuse tundega lausa kahju mõelda, et järgmisest meditatsioonist lahutab meid terve pikk öö. Tegutseda tahaks kohe ja kõik kuuldu praktikasse panna. Kolmanda päeva õhtul öeldakse meile, et see mis me seni tegime on kõigest vajalik eeltöö, et saaks neljandal päeval päris Vipassana tehnika juurde asuda.


Mis puutub toitumisse, siis ma ootasin enda jaoks midagi raskemat. Kella üheteistkümnene lõunasöök oli alati suurepärane ja rikkalik(100% taimetoit) ning kella viiese "õhtusöögi" puuviljad, krõbuskid ja tee rahuldasid mu toidualased vajadused täielikult. Vähemalt kordagi ei pidanud ma tühja kõhu tõttu kannatama.




4-5 päev

Nüüd tuleb ette võtta kõik kehaosad eraldi ja jälgida millist sensatsiooni sa erinevates paikades tunned. Olgu selleks sensatsiooniks siis sügelus, kõdi, valu, värin, põrin, torge, kuumus, külmus, tuimus, vibratsioon, kangus - vahet pole. Põhiline on see, et käid kogu oma keha väikeste alade kaupa läbi ja misiganes sensatsiooni tunned, jälgid seda ega reageeri mitte mingil viisil ei vaimsel ega kehalisel tasandil. See tähendab avastad sensatsiooni, jälgid seda, aktsepteerid selle olemasolu, kuid ei liigita seda kuidagi. Sensatsioon on sensatsioon ja oma olemuselt kõik sarnased - pidevas muutumises ja mööduvad, ükskõik kui meeldiv või ebameeldiv tunne see ka poleks.


Mingil imelikul kombel hakkan juba neljanda päeva lõpuks endas vaikselt muutusi tundma. Kogu 10 päeva jooksul ei ole lubatud üksteisega sõnagi vahetada ja keskuses ringi liikudes peaksime ainult enda ette maha vaatama, et vältida igasugust kontakti teiste mediteerijatega. Pauside ajal valdavad mind kohati veidrad positiivsushood ja hakkan aru saama miks kontakti vältimine vajalik on - minus tekib vastupandamatu soov mõne inimese poole vaadates lihtsalt mitte mingil põhjusel naerma pursata kuigi situatsioonid on täpselt sama neutraalsed nagu kõikidel eelmistel päevadel. Tihti on lausa raske ennast tagasi hoida ja nii ma pingsalt maha vaadates ja kapuutsi üle pea tõmmates omaette kõndides kõkutan.


Ka kehalised kannatused vähenevad ja viienda päeva lõpuks suudan ühes asendis juba ilma suurema pingutuseta tunnikese ära istuda. Mõtted ei voha enam ja neid saab enamjaolt vabalt kontrollida. Ka välised tegurid ei paista mind enam nii väga häirivat. Liigun oleku poole, kus suudan keskenduda ainult oma kehalistele sensatsioonidele ja muu ei tundugi enam oluline ega häiriv.




7. päev
Olen jõudnud sellise seisundini, et kui näiteks mu otsaette maandub sääsk mind mõnuga imema, siis suudan säilitada täieliku keskendumise ja jabural kombel tunnen rõõmu sellest, et saan talle kasulik olla!(nende päevade jooksul on meile kõikide elusolendite tapmine keelatud)

Salaja teisi jälgides avastan, et ka nendes on toimunud muutus, vähemalt väliselt. Kui alguspäevadel võis nende olekust ja nägudest peamiselt kurnatust välja lugeda, siis nüüd muutuvad omaette muhelevad või kaugustesse vaadates unelevad kujud üha tihedamaks. Üldise meeleolu tõusu on tunda igal sammul kogu keskuses.


8-10 päev
Ka juba eelmistel päevadel, aga nüüd intensiivsemalt jõuan endas kuidagi spontaanselt erinevate selgusteni. Igapäevaste kogemuste ja läbielamiste kaudu voolavad minusse kaheldamatu väärtusega tõed ja arusaamad. Paljud asjad tunduvad nii selged, lihtsad ja loogilisemad kui kunagi varem.

Kümnendal päeval kell 10 lõpeb noble silence ja me võime kõik oma tunded verbaalselt väljutada, kui soovi. Kõik u 60 meest on enamasti nägupidi tuttavaks saanud ja esimesed sõnad, mida paljude suust kuulen on: which country sir? what is your name? Automaatselt moodustuvad grupikesed, kes elavalt oma läbielamisi hakkavad jagama. Üle kogu keskuse on kosta valjut jutumulinat ja südamepõhjast vallapääsenud naerupahvakaid mis omakorda nakatavad kõiki teisi üha enam ja enam. Isegi need, kelle ma kursuse jooksul oma peas olin tembeldanud eriti kurjadeks, tõsisteks või lihtsalt imelikeks kujudeks leebusid ja särasid ainult puhtast headusest.



Mina sattusin oma emotsioone jagama kõigi nendega, kes koos minuga iga õhtu inglisekeelset kursust kuulasid/vaatasid(kõik kohalikud teistest osariikidest ja 1 saksa 50ndates mees, kellele see oli juba mitmekümnes kursus ja kelle esimene kord oli 1985.aastal otse Goenga käe all) ja kes seega olid mulle juba mingil määral lähedasemaks saanud. Tuli välja, et nad õpivad kõik koos(mitte sakslane) katoliku preestriteks ja kolmeteistkümnest õpinguaastast on neil käsil juba kaheteistkümnes. Vipassana 10-päevane kursus on neile õppekavas ette nähtud, seega on nad siin kohustuslikus korras ja seega ei võtnud nad seda kahjuks nii tõsiselt kui oleks võinud. Lisaks ei läinud mõned teoreetilised aspektid kokku nende usuga ja see takistas neil kõike 100% omaks võtmast. Siiski oli kirjeldamatult vabastav nendega kõike jagada ning nende arvamust õpitust ja läbielatust kuulda.





Jajah, ma tean - nüüd on see koht, kus ma kõik kokku võtan ja kirjutan, mis ma sealt siis lõppudelõpuks sain või mida täpselt õppisin. Kui ma ainult seda teha oskaks... Põhiline on see, et see oli kõigest sissejuhatus sellesse tehnikasse ja see kui palju sellest kasu on hakkab selguma igapäevastes situatsioonides ja oleneb sellest kui hästi seda kõike ellu rakendada. Samuti usun, et kogemus on väga erinev olenevalt sellest millist elu sa enne seda elanud oled ja mida oluliseks pidanud.

Mina isiklikult juba tean, et tänu sellele kursusele suudan ma elada rohkem olevikus ja nautida iga hetke koos kõikide oma negatiivsete ja positiivsete külgedega veel rohkem kui seda siiani tegin. Kindlasti muudab see mind veel vabamaks ja sõltumatumaks välistest teguritest, mida ma niikuinii ei saa muuta ja millel ei ole lihtsalt mõtet lasta oma üldist heaolu alla viia. Usun veel, et hakkan jõudsamalt liikuma selles suunas, et paremini teisi inimesi mõista, neid igal võimalusel aitata ja kõigi vastu igas olukorras hea olla. ideaalis...

Ooohh ma ei kujuta ette, kas ma suutsin selle kõik mõistetavasse keelde ka panna. Võib juhtuda, et lugejale jääb nii mõndagi selgusetuks või siis lihtsalt mulje, et ma olen ära keeranud vms :D Igatahes võin täie kindlusega öelda, et tunnen ennast paremini kui kunagi varem ja soovitan absoluutselt kõigil see omal nahal läbi kogeda - siis on kõik selgem.

Vipassana keskuseid on üle euroopa päris palju ja lähimad meile isegi Soomes ja Leedus(talvel seal küll kursusi ei korraldata), seega kui vähegi mingi huvi tekkis ja võimalus tekib, siis minge ja kaege ise! www.dhamma.org