mõne jaoks paradiis

Which country, sir?
What is your good name?
How long stay India?
How many brothers?
What is your profession?
Alone you come to India?

Nii kulgevad tüüpilised vestlused kuid keelebarjääri tõttu tihti enam edasi ei arenegi. Siiski on ka neid kes teavad rohkem keelt ja kellega võib päris asjaliku jutu peale saada. Üldiselt on vist kohalikega tutvumine kõige lihtsam asi üldse. Eelmainitud küsimusi tuleb vahel ikka mitmest ilmakaarest ja peale viieminutilist vestlust ongi jälle üks good friend juures. Eranditult on kõik lobisejad meessoost ja ühegi naisega pole ma seni isegi põgusalt midagi rääkinud - neid lihtsalt pole eriti kusagil ja avalikes kohtades on mehed tugevas ülekaalus.

Siiski! Eile saabusin Goasse ja esimese bussi peal sattusin istuma ühe naise kõrvale...kes hakkas ISE minuga väga ilusas inglise keeles rääkima! Juliana on 71, aga näeb välja nagu 51. Elanud 15 aastat Pakistanis ja 15 aastat Saksamaal, üdini positiivsust kiirgav ja särav. Räägib, et ta on alati, ükskõik kus, õnnelik ja ei näe kelleski/milleski midagi negatiivset kuna Jumal on alati temaga. Usult katoliiklane, aga kirikus ei käi ja näeb Jumalat veidike teistsugusena. Tema õnne valem:
75% eneseusku+25% jumalat=muretu elu
Lihtne!
Poputas mind paaritunnise bussisõidu ajal korralikult, sest ma pidin niii sarnane ta lapselapsega olema(isegi päevapealt sama sünniaeg) ja kutsus külla ja lubas mulle Goas kõike näidata ja tutvustada mis ma tahan.
Oma juttude ja olekuga suutis ta mulle palju anda - kogu ülejäänud päeva tundsin endas ülevoolavat positiivsust ja vajadust seda kõigiga jagada ja särada. Olen ütlemata rahul, et mul on võimalus teha seda mida ma kõige rohkem tahan ja olla õnnelik.


Goa on pisike osariik läänerannikul, kunagine portugali koloonia, aga üldiselt erinevate sissetungijate teelt kõrvale jäänud. Tänu oma pikale rannajoonele ja kaunitele liivarandadele vist kõige suurem turistide meelispaik üldse kogu Indias. Paljud rannad on vallutatud luksuslike puhkekeskuste ja paketituristide poolt, aga siiski leidub ka teistsuguseid kohti. Mina peatun põhja-Goas, Arambolis, kus muhedad hipirändurid ja muidu elunautijad on kohalikega võrreldes tugevas ülekaalus(nii tundub vähemalt). Paljud on siin juba korduvalt varem käinud ja kuna muretu õhkkond haarab endasse, jäävad siia päris mitmeks kuuks ja tulevad ikka tagasi. Siin on väga palju venelasi kusjuures.

Emme andis mulle kodust lahkudes Eesti värvides murumütsikese kaasa ja ütles: "sa ju lähed ikkagi Eestit esindama!" Päris hea päiksekaitse ja täna õigustas ennast täielikult - mulle öeldi tänaval TERE! Ja nii tutvusin esimese eestlase, Riinaga, kes on ka alles 3 nädalat reisinud ja selles suhtes päris sarnane, et ta reis kestab määramata aja ja tal pole aimugi mis ta paari nädala või veel vähem paari kuu pärast teeb. Eesti keelt on tore rääkida (praeguseks on mu mõtlemine juba pool inglise-pool eesti keeles) ja eriti tore seiklusi ja muljeid jagada.

Ühesõnaga, olen leidnud päris sobiva koha, kus aega veeta kuni meditatsioonimaratonini.

PS! Ärge pahandage ega muretsege, kui ma tihti ei kirjuta. Vahel tundub see pigem kohustuse ja piiravana, kuid siiski teinekord jälle tuleb kohe väike kirjutamistuhin peale. Luban, et üritan neid tuhinaid võimalikult hästi ära kasutada.

Järgmise tuhinani!