Moslemitest natuke

Lasen Mumbaist varvast. Esimene rong, kuhu õnnestub pilet saada viib mind Andhra Pradeshi provintsi pealinna Hydarabadi, mis oma 7 miljoni elanikuga ei tundu kohe kuidagi parem kui Mumbai ja kust tahaks ka kohe kuhugi vaiksemasse kohta edasi minna.

Siiski läheb teisiti ning olles teel bussijaama piletit ostma, kostub seljatagant juba veidike häirivas ninahäälses hinghlise(pool hindi pool inglise) keeles "what is your good name, sir". Tutvun filmimehe Naveed Khaniga, kes näeb minus suurt potentsiaali ja me sõidame ta kontorisse, kus tutvun ta filmistaarist vennaga ja mingi produtsendiga Mumbaist. Nad tahaksid mulle mingisugust väikest osa filmis, kus tuleb actionit, nalja, romantikat, draamat ja loomulikult palju tantsu ja laulu - nagu ühes õiges India filmis ikka. Neil on suured plaanid: "if we work together as a team, we can make biiig money and be very famous". See pole neil esimene film.
Hydarabadi filmitööstus on peale Bollywoodi üks India suurimaid ja olen ka teistest välismaalastest kuulnud, kellele nii filmirolle on pakutud ja isegi päris hästi makstud, seega olen pakkumisele avataud, aga ei tea, kas ennast juba millegagi nii kinni tahaksin siduda ja kas peaksin neid inimesi 100% usaldama. Mõne tunni pärast algab sealsamas casting - mina lahkun ja nad lubavad ühendust võtta.
Kahjuks või õnneks pole nad seda peale nädalat veel teinud, las ta siis olla.

Tekivad ka teised tutvused - Õhtul jalutan pargis ja tutvun kohaliku moslemipoisi Mubassariga. Peale 10 minutit vestlust oleme juba parimad sõbrad ja ta kutsub mind endale külla, et oma vendadele tutvustada. Oleks ju ebaviisakas keelduda! elab koos vendade ja onupoegadega(kutsub neid mõlemaid vendadeks), keda on kokku 7-9, täpselt ei tea, igasugused sebivad seal ringi.

Kui Indias üldiselt on Hinduism tugevas ülekaalus, siis siin linnas on enamus Moslemid, keda on lausa üle 70% Aga nagu juba Indiale kombeks, on ka siinne seltskond värvikirev - kristlased, budistid, hindud, sikhid ja sellised tegelinskid, keda ei oska veel oma vähese teadmisega kuhugi liigitada. Nii nad siin enamasti rõõmsalt ja rahumeelselt üksteise uskumusi ja kombeid austades külg-külje kõrval koos elavad.

Igatahes näitasid need moslemid mu vastu ülimat sõbralikkust ja külalislahkust üles ja palusid ka õhtusöögile jääda. Rõõmsalt rääkisid nad mulle oma maailmavaadetest ja mul õnnestus oma minimaalsetele teadmistele islamist kohe tublisti lisa saada:

Moslemitel on rangelt 1 jumal - Allah kõikvõimas. Tal ei ole kindlat nägu ega kuju ja kellegil ei ole võimalik kunagi teda näha. Ta on kõikjal, meie sees ja meie ümber. Mohammed oli kõige tähtsam prohvet, kes Allahi sõna kuulutas, aga nad tunnistavad prohvetina ka näiteks Jeesust. usuvad ka, et esimene inimene, kelle Allah lõi, oli Aadam. Eeva kohta ei jõudnud küsida.

Peale surma lähevad kõik nö magama või teadvustamata ootereziimi - head ja pahad, moslemid ja teised. Selles olekus ollakse kuni viimase kohtupäevani, mille tulekuaega ei tea täpselt keegi. Kui ma õigesti aru sain, siis esimene märk selle päeva tulekust on see, kui Jeesus naaseb maale - siis on veel 40 aastat aega.

Viimasel kohtupäeval otsustab Allah, kes läheb taeva ja kes põrgu. Kui sa oled kogu elu hea moslem olnud, 5 korda päevas palvetanud, Ramadani ajal ilusti paastunud ja vaestele annetanud(neil on isegi pühas Koraanis arvutused, mis näitavad kui suure osa varast peaks Ramadani ajal vaestele jagama), siis lähed peale viimast kohtupäeva otse taevasse. Kui mõni eelmainitust on tegemata jäänud või oled midagi muud halba teinud, siis lähed põrgusse, kus sa saad vastavalt oma kuriteole karistuse, mille kandmise järel oled ka sina lubatud taevaväravate vahele - Allah andestab. Kui sa oma elus Allahit leidnud ei ole ja mõne teise jumala pooldaja olnud, siis lähed otse põrgusse ja kannatad igavesti.

Räägime ka õnnest, mispeale nad kõik säravad, suud kõrvuni, ja lausuvad et nad on iga päev ja alati õnnelikud Allahile tänulikud, et neile on antud võimalus siin elada ja ainsat jumalat kummardada..

Mu uued sõbrad pärivad ka väga uudishimulilkult Eesti kohta ja ma räägin neile meie imetillukestest linnadest, lumest, inimeste kinnisusest, noa ja kahvliga söömisest. Räägin ka sellest, mis toitu meil saab - kartulitest ja sellest kui palju meil sealiha süüakse ja vahel ka metssea liha ja.... UPS! järsku on kõigil näod pikaks ja hapuks veninud - olin juba unustanud moslemite suhted sigadega. Pole hullu.

Ai! Meil on siin praegu Diwali - hindude suuuuur festival, umbes nagu meil jõulud, ainult et palju rohkem kärtsu,mürtsu,möllu. Internetipunkt läheb nüüd kinni.

Järgmise korrani!