.. .. ma üldse ei kavatsenud niimoodi reisima hakata jälle.Plaan oli lihtsalt leida kusagil soojas ja huvitavas kohas mingi vabatahtliku töö näiteks ja siis rahulikult mõnusas keskkonnas püsida, keelt õppida ja ennast hästi tunda. Leidsingi sellise koha - ökofarm Ecuadoris. Aga oleks ju igav(ja ka kallis!) lihtsalt otse sinna lennata. Alternatiiviks mõtlesin töötada abilisena mõne laevakese või jahi pardal ja vastutasuks saada küüt üle atlandi ookeani. See kõlas kohe väga hästi. Nädalad täielikus isoleerituses, palju aega endaga olla, mõelda, lugeda - usun, et mulle meeldiks küll. Otsisin päris aktiivselt, aga minu puuduliku meremehe kogemusega oli midagi raske leida.
Lõpuks leidsin päris odava lennu Cancuni, Mehhikosse ja mõtlesin, et hääletaks sealt läbi kogu kesk-Ameerika Ecuadori. Vahepeale jäävad veel sellised tundmatud ja huvitavad riigid nagu Guatemala, Nicaragua, Honduras, Costa Rica ja Panama.
Muuseas ma nüüd olen juba Guatemalas. Jälle üks huvitav piiriületus. Jõuan tavalisse pisikesse piirilinnakesse Mehhiko pool ja ei teagi nagu kuhu minema peaks. Küsin kohe mõnelt kohalikult ja nad ei tea kuidas Guatemalasse saab! Õnneks järgmised juhatavad ikka mingi suuna kätte. Tean, et kahe riigi vahel on veel jõgi, kust tuleb kuidagi üle saada. Jõuangi juba jõeni kõndida, nägemata ühtegi piirivalvurit, kui mingi paadimees tuleb ja pakub mulle 200 peso(1peso=1eek) eest üle jõe sõitu.Õnneks suudan talle selgeks teha, et ta on peast põrunud, et nii kõrget hinfa küsib(2-3 minutilise sõidu eest) ja lõpuks saame 20 pesoga kauba peale. Mainib siis paadimees veel nii muuseas, et seal eemal, kust sa juba mööda tulid, on üks maja kus peaks passi ka näitama. Hehee! Tempel passi ja Guatemalasse!
Teisel pool jõge ei ole ka mingit piiripunkti, lihtsalt üks küla. Jorsid poe ees ütlevad, et täna siit küll kuidagi edasi ei saa - 25 detsember, püha. Jää siia hotelli ja homme hommikul läheb mingi transport. Aga on alles lõuna ja ma võiks ju hääletades päris kaugele jõuda. Hakkan astuma ja hääletama... ei, rohkem ikka astuma, sest mitte ühtegi autot pole. 6km astun ja ikka pole ainsatki autot mööda sõitnud. Aga mis sellest, siin on nii ilus ja rahulik - mäed, maisipõllud, džunglid ja banaanipuud. Kõnnin täie naudinguga.
Päike on juba üpris madalal, kui järgmise külani jõuan. See on veel pisem küla, aga kuidagi eriti rahulik ja kena. Kalkunid, kanad,.haned ja koerad igalpool. Lapsed jooksevad järgi ja hüüavad: gringo! gringo!! Üks väga purjus jorss(jõulupidustused on nähtavasti ka siin täies hoos) tuleb uurima mis värk on ja seletab, et siin ühtegi külalistemaja küll ei ole, aga ma võin täiesti vabalt tema majas magada. Seekord jätan vahele ja hakkan astuma järgmise küla poole. See on juba suurem koht 8km kaugusel, kus isegi mõni hotell. Mõtlen, et kui enne pimedat kohale ei jõua või ennem ära väsin, siis pole ka hullu, löön aga telgi püsti ja astun järgmine päev edasi.
Tuju hea ja higi voolab! Kaugemal voolab see sama jõgi, mille teisel kaldal on Mehhiko. Huvitav kui ma sinna ujuma läheks ja krokodill tuleks ja mu jala otsast ära hammustaks. Mis siis saaks? Kas oleks üldse mingit pääsemislootust või mitte keegi ei kuuleks minust enam kunagi? Püsin veel natuke selle hirmsa mõtte lainel, kui äkki kostub otse minu kõrvalt džunglist meeletu möirgamine-korisemine-urisemine.Tardun paigale ja hakkan üle keha surisema ja tuksuma. Ma pole kunagi mingit sellist häälitsust kuulnud – see on nii vali ja võimas, et kostub kilomeetrite kaugusele üle mägede. Mis see on? Esimene mõte on kohe mingisugune kingkongiline elukas, siis jooksevad igast tiigrid ja muud kaslased mõtetest läbi. Hülgan oma esimese mõttesse tulnud plaani(enda täis laskmine) ja väga vaikselt,tudiseval sammul hakkan hääletult edasi iikuma. Nüüd kuulen kaugemalt mäe otsast sarnast häält ja ei suuda ikka tuvastada, mis elukaga võib tegu olla. Just siis jalutab mulle vastu madžeetega lõbus vanamees ja ma paiskan ta ette ilmselge küsimuse: mis elukas see seda häält teeb? Ütleb mulle mingisuguse hispaaniakeelse sõna, mida sõnaraamatus ei ole ja ma küsin edasi, kas see on suur. Jaa! (žestikuleerib kätega) Kui küsin, et kas see ka ohtlik on, vastab vanamees muretult et ei ole ja astub oma teed.
Juba päris pime on, ikka 0 autot, külani vähemalt 4km veel, ei tahaks väga siia nende elukate keskele oma telki ka üles panna. Keset tühjust on üks maja ja õnneks lubab sealne perekond mul nende hoovis telkida. Äratus kell 3.40, sest kell 4 pidi siit mingi transport mööda sõitma. Ootan tunni, ootan kaks ja lõpuks kell 7.30 tulebki minibuss - täiesti normaalne siinkandis. Jõuan välja Santa Elena linna, kust edasi saab juba hääletada.
Igatahes nüüd, kui ma juba siinkandis olen, ei tundu enam eriti hea mõte nendest riikidest lihtsalt läbi tuisata. Päris huvitav kant, palju võimast loodust, Mayade iidseid linnu ja muid väärt kohti. Ütlesin Ecuadori tüüpidele, et jõuan umbes jaanuari keskel, aga peab vist uue kirja saatma ja ütlema, et jään veits hiljaks.
Nii kauge ja imelik kui see ka ei tundu:
Häid jõule!
