Näed siis. Mõned päevad tagasi hakkasin üles kirjutama järgmist blogi sissekannet, aga peale 10 minutit tuli tupik. Praegu tahtsin ka ühe sissekande teha, kirjutasin juba mitu lõiku ja kustutasin siis kõik. Varemgi mitmeid kordi juhtunud, sest see lihtsalt pole minu teema. Blogipidamine on mulle pigem kohustus, mis õlul istub ja vahetevahel annab märku, et ma peaks nüüd seda ja toda jagama, sest muidu teised ju ei saagi teada kui äge mul seal oli või keda ma siis kohtasin. Aga mis siis? Lõppude lõpuks ei võida keegi sellest eriti midagi.
Hoopis mina võidan palju vabadust juurde, kui mul üks asi vähem mille pärast pead murda. Ja alles siis kui mul tõesti tuleb siiras tahtmine ja vajadus midagi jagada, kasutan seda suurepärast võimalust.
Ära siis pikka viha pea :)
Voooohhh! Palju kergem hakkas!
1 comments:
üllatusin, et sa üldse seda pead.
kuu-paari tagant võiksid ikka mingi "." avaldamisega teada anda, et hing sees.
ole mõnus ja elus
Post a Comment