Ester seikleb Laoses hõimudes. Ma seiklen natuke Yunnani provintsis ringi. Pole ammu enam midagi siia kirja saanud, seega võiks ju mõnda huvitavat päeva jagada.

Otsustan ühes võimsas mäeahelikus(tiger leaping gorge) väikse matka ette võtta. Matk peaks kestma 2 päva ja poole tee peal on küla erinevate kälalistemajade ja söögikohtadega. Sõidan u 3 tundi linnast A väikesesse külla, kust rada algab. Hommikul asun teele. Reisiraamat ütleb selle kohta, et tõenäoliselt see sind ei tapa, aga võib. Kui mõtlen Lõuna-Hiina, siis tulevad silme ette võimsad kaugustesse ulatuvad roheliste katetega mäeahelikud, nendevahelised jõed, siin-seal väiksed külakesed ja nendevahelised mägiteed. See siin on ehtne näide sellest Lõuna-Hiina vapustavast loodusest. Mida kõrgemale tõusen, seda suurepärasemaks vaated muutuvad, eemal on näha ka lumiseid mäetippe ja mul pole veel aimugi, kus täna õhtul lõpetan. Toiduks on mul kaasas 2 keedetud muna!

Paaril käänakul tekib küsimus, et kas see rada läheb nüüd sinna või tänna, aga õige suund tundub ju loogiline. Peagi istun kusagile kaljuservale oma pooltteist muna sööma (üks litsuti lörtsti riiete vahele kotti) ja miljonivaadet nautima kui äkki näen viirastust! Ei! See ei olegi viirastus! LUND SAJAB!? Esialgu üsna hõredalt, aga mida kõrgemale jõuan, seda tihedamaks sadu muutub ja peagi krudiseb jalge all juba arvestatav lumekiht. No midagi sellist ma küll oodata ei osanud - seda kinnitavad varvaste otsas suvalised läbimärjad tennised. Aga ilus on...pikka aega läheb rada läbi männimetsa ja langeb suuuuri kohevaid helbeid...tunne nagu oleks tagasi Eestis ja jalutaks kusagil männiku pargis.

Varsti hakkab mulle üha enam tunduma, et olen teest kõrvale kaldunud. Lund on sel kõrgusel juba päääris palju(jajaa, ma tean - teil on rohkem) ja võimatu on aru saada kust mingi tee läheb. Kui allpool kohtasin veel mõnda talumeest ja looma, siis nüüd pole enam pikka aega kedagi näinud...jälgi ka pole...on küll, aga need on vist Jakkide või mägikitste või mingite muude loomade omad. Kokku olen juba 8 tundi matkanud, aga selle poole tee külani pidi max 7 tunniga jõudma. Päris raskeks on see sumpamine muutunud - jalad nagu tomatid, varbaid ei tunnegi enam eriti ja mägi on päris järsk. Kõht on ka nagu juba tühi, vähemalt veega pole probleemi. Hakkan juba mõtlema, et millest ja kuidas lõket teha, et öö üle elada.

Õnneks jõuan siiski enne pimedat väikse mägikülani - mis ma liialdan, küla on palju 6
öeldud, seal on lihtsalt 4-5 maja keset eimidagi. Piilun ühest uksest sisse - seal on nagu mingi suur rehetuba, kus lõkke kõrval istub noorem mees koos titaga ja kutsub mind suure üllatusega sisse. Algab vestlus. 5 minuti pärast lõpeb vestlus, kuna kahjuks ei vii väga kuhugi. Aga soe on...joon ära 5 tassi teed ja mees valmistab mulle ülimaitsva kõhutäie - praetud riisi soolaga! Tita on ka niiii õnnelik, et sellise imeliku välimusega inimese juba nii vara ära nägi. Varsti tuleb ka mehe naine ja isa. Tulutult üritatakse vestlust arendada ja viiakse siis majja, kus elab Isa koos oma naisega. Nagu ma aru sain, siis nad seal "külas" ainult viiekesi elavadki. Neil õnnestus mulle selgeks teha, et pakuvad mulle öömaja, sest see koht kuhu jõuda tahan on päris kaugel ja hommikul saadab Isa mind ise ära. Isa üritab minuga nüüd kirjateel ühendust saada ja imestab igakord mulle uut kirjutist näidates, et no kuidas ma küll aru ei saa. Siis tuuakse välja mingi imelik kõva iiriselaadne isetehtud maiuspala: shi! Söö! Söön siis natuke ja siis veel natuke ja veel natuke, teadmata millal jälle saab. Päris varsti saab! Valmib ällatavalt mitmekesine õhtusöök: shi! shi! shi! Üldse ei jaksanud enam süüa, aga äärmiselt ebaviisakas oleks olnud keelduda...pressisin.

Peale õhtusööki viipab Isa: lähme! Kuhu küll? Võtan oma just ära kuivanud sokid,tennised ja kõik muu ning hakkame kuhugipoole läbi lume sumpama. Mis siis nõõd? Peale kümmet minutit sumpamist kõnnib mees kaljust üles! Ronin siis oma tomatite-jalgadega talle järgi ja jõuame täiesti eraldatud kahe kuubiku-hurtsikuni. Ühes ootab ees üllatus - umbes viie paksu karvase tekiga voodi, televiisor koos digiboksiga(!!!), mingi soojendusseade kus saab ka süüa teha, mõned potid pannid ja toiduainedki. Poleks ealeski sellist luksust oodanud. Isa ütles, et hommikul vaataksin endale ise midagi süüa, ta tuleb kell 10 mulle järgi. Kuigi kell on alles 7-8, vajun kolksti magama ja lasen u 12h jutti. Juba kell 9 hommikul, kui lõpetan oma suurepärat hommikusööki - praetud riis praetud kartuliga, on Isa hobusega platsis. Loodan juba, et ise ei peagi kõmpima, aga hakkame liikuma liiga järskudest nõlvadest alla, alla, veel alla, seega kannab hobune ainult mu kotti. Peale paari tundi jõuame mingisse külasse kuhu Isa jätab oma hobuse, edasi sebime ennast mingi auto kasti ja juba paarikümne minuti pärast jõuamegi....tagasi sinna, kust eile alustasin. Okei, sobib kah, polegi enam vaja kuhugi ronida.

Mõtlen, et äkki saab siit otse Lugu järve äärde, kus väidetavalt elab maailma kõige viimane naisühiskond. Isa kinnitab, et siit tõepoolest läheb midagi bussilaadset ja hakkame otsima. Lõpuks saime mingi koha kuhu buss pidi tulema ja istusime külapoe ette ootama. Ainult 1,5h ja buss oligi kohal! Tänasin sõpra kõikide teenete eest ja ta asus tagasiteele oma eesli juurde(või ma ei tea mis loom see oli täpselt. muul?) Istusin rõõmsalt ainukese reisijana minibussi, ootasin pool tundi, magasin pool tundi, läksin võtsin ühe nuudlisupi ja ootasin veel pool tundi. Sõit sai alataaaa woohohohohoo! Tegelt sõitsime ainult 10 minutit mingisuguse mehe juurde, kes hakkab bussi käigukasti parandama. Saab vist umbes poole tunniga korda selle värgi ja sõidame tagasi sama küla poole. Vahepeal hüppab tee äärest peale 4 taati\korstent - kogu ülejäänud sõidu polnud kordagi sellist hetke, kus ükski neist ei suitsetaks. Sõidame siis tagasi külla ja tiirutame niisama natuke (otsime lisareisijaid arvatavasti)...leiame veel 2 korstent ja sõit võib jällegi alataaa wohohohohooo! Seekord saamegi päriselt minema. Ei läind poolt päevagi... selline süsteem siis siin... Umbes nelja tunni pärast, kui juba pimedaks läinud, peatume kusagil külas ja mulle antakse mõista, et siit me täna enam edasi ei sõida. Kohe on ka platsis üks naine, kes oskab öelda: sleep here, sleep here. Tal on sealsamas miski kodumajutuse laadne värk - mis mul ikka üle jääb. Tuleb välja, et see naine on ülitore. Kuigi teab inglise keelt veel vähem kui mina hiina keelt, ei takista see üpriski informatiivset ja huvitavat vestlust - lubab mu isegi järgmisel hommikul oma Jakke, Lehmi, Sigu ja Kitsi vaatama viia. Valmistab mulle ülimaitsva õhtusöögi, lauldes samal ajal eriti peenikesel ja pentsikul häälel ooperit.

Ja siis, just sel hetkel, kui õhtul teki alla poen, tunnen sees juba teist õhtut seda harvaesinevat kummalist rahulolu ja õnnetunnet. Teate seda tunnet? Mul esineb seda just kusagil imelikes ootamatutes kohtades magama minnes. Ei oskagi täpselt öelda kust või millest see tekib - osalt oleks selle põhjustajaks nagu mingisugune elevus sees. Aga ehk on hoopis tõesti nii, et vahel piisab õnneks pisikestest asjadest - näiteks headest inimestest sinu ümber.

Hommikul peale loomade ülevaatamist avastan, et olen ikka omadega täiesti vales kohas ja kui tahaks oma sihtkohta jõuda, siis peaks ootama mõned tunnid ühte bussi, sõitma ühte linna, kust saaks järgmise bussiga tagasi linna A, kust alustasin ja alles sealt saaks otsebussi järve äärde. Ma isegi ei viitsi hakata nuputama, et mis nüüd teha ja hakkan lihtsalt astuma. Naudin kuuma päikest, loodust ja inimtühjust ning lõpuks hääletan edukalt kahe auto peale ja jõuan 3km kõrgusel asuvasse ilusasse Shangri-La linna :)