Silver võõrsil

ehitame maja, ehitame maja!

2011-04-27T08:25:00.001-07:00

kustutasin kogemata k6ik ylej22nud pildid Rhiannonist...

Vanaisa San Pedro ja vanaema Ayahuasca

2011-03-13T08:58:00.000-07:00

Järgnev on kirjeldus millestki, mida ma arvasin, et ei saa ealeski sõnadesse panna ja teistele selgitada. Ja nii ongi. Proovin küll õigeid lauseid leida, aga mitte mingil juhul ei ole see ligilähedanegi sellele, mis tegelikult toimus ja milline kogemus mu sees on. Ohh, ma ei tea kas ma peaks selle üldse postitama...

Kell on umbes 10.30 õhtul. Toa keskel altar hõõguvate sütega, ühel pool tuld istub šamaan Bladi koos oma naise ja kahe pojaga, nende vastas tulemees Dani, kes hoolitseb selle eest, et kogu öö oleks meil tuli. Ümber altari istub veel umbes 12 inimest ringis. Alguses räägib Bladi sellest, mis ja kuidas toimuma hakkab ja mida mingi kindel rituaal või tegevus tähendab ning kuidas kohalikud hõimud on aastatuhandeid sarnaseid ravivaid rituaale läbi viinud. Kuigi kõik on veendunud, et tegu on San Pedro tseremooniaga, avaldab šamaan üllatuse, et täna on tal ime läbi kaasas 2 ravimit - San Pedro ja Ayahuasca. See tuleb kõigile küll suureks üllatuseks, aga mis seal ikka, tõotab tulla vägagi huvitav öö.

Juba mõned päevad varem selgitati, et kõigil peaks tseremooniale tulles olema valmis mõeldud kindel eesmärk/kavatsus või küsimus või probleem, mille kallal San Pedro vaimu abiga töötada. Samuti oli Juliette ette valmistanud grupi eesmärgi - sellele peaksime kõik koos keskenduma.

Alustuseks keerab šamaan ühe üüratu pläru tubakast(mis on alati nende jaoks püha taim olnud) ja segab sinna sisse veel mingeid erinevaid ürte. Püha tubaka süütab Juliette ja räägib grupieesmärgist: Ta soovib rohkem teadlikkust,ärkamist maailmale ja meid ümbritsevatele inimestele. Teadlikkust oma eelarvamustest, tegudest, valikutest ja sellest kuidas need kõik mõjutavad ema maad ja teisi elusolendeid. Soovime kõikjale positiivset muutust ja selle mõistmist. Seejärel saadetakse püha tubakas ringi käima. Peale esimest mahvi tuleb suitsust õnnistust võtta ning anda Suurele Vaimule(Gran Espiritu) kõik tänud, mida oluliseks pead ja seejärel tulele keskendudes välja rääkida oma eesmärk/kavatsus. Suurt vaimu tänatakse näiteks selle suurepärase võimaluse eest siin tseremoonial olla; šamaani eest, kes oma õpetusi jagab; tavimite eest, mille šamaan meie jaoks on valmistanud ja kohale toonud; kõikide ruumis viibivate inimeste eest jne. Tänusid jätkub palju ja kõikjale.

Aeg-ajalt viskab šamaani naine tulle erinevaid ürte ja taimi, millest kõik on kutsutud õnnistust võtma. Õhk on tubaka suitsust, sütest ja tulle visatud taimedest (aga kindlasti ka ootusärevusest ja elevusest) päris paks ja kohati on ruumis päris raske midagi näha.

Ring jõuab ka lõpuks minuni. Aeg on öelda, mille eest ma tänulik olen. Tegelikult on nimekiri pikk, olen loomulikult väga palju eest oma elus tänulik, aga tuleb mingi valik ja kohane üldistus teha. Tänan kõikide olukordade ja inimeste eest, mis mind praeguseks hetkeks siia on toonud. Siis kõikide nende suurepäraste inimeste eest, kellega hetkel seda kogemust jagada saan. Olen tänulik Juliette grupieesmärgi eest ja märgin veel, et olen õnnelik, sest näen iga päev ja kõikjal teadlikkuse suurenemist, avanemist, ärkamist. Veel tänasin Suurt Vaimu selle eest, et tõi meieni õpetaja, kes omakorda tõi kaasa taimedest õpetajad. Oma eesmärgi ütlen välja Eesti keeles, nii et ainult tuli mind mõistab: Tahaksin kogeda maailma rohkem läbi tunnetamise, mitte läbi mõtlemise. Tihti ei saa ümberringi toimuvast neutraalset pilti, sest mõistus lisab nii palju stereotüüpe, analüüsib, tõlgendab ja plätrab lakkamatult. Liiga palju ebavajalikke protsesse, mis on pigem segajateks. Soovin avada oma südame ja kogeda rohkem maailma otse läbi meelte ja tunnete.

Nüüd kutsutakse kõik ükshaaval ette ja šamaan kallab igale pitsitäie San Pedro kaktusest tehtud ülihapukat jooki. Järgneb ring, kus kõik saavad ka pitsitäie Ayahuasca´t. Siis saadetakse ringi 2 püha instrumenti ja kõik kes soovivad võivad esitada mõne püha laulu. Kui laulda ei soovi, siis tuleb sahiseva instrumendiga rütmi mängides tulele ja oma kavatsusele keskenduda. Kui ring on läbi, hakkavad šamaan ja ta naine väga võimsaid ja hüpnotiseerivaid laule esitama, mille ajal peaksime veel tugevamalt oma eesmärgile keskenduma.

See osa on mulle kuidagi eriti raske ja ebamugav. Üldse ei õnnestu mugavat asendit leida ja nihelen palju. Siis hakkab jälle külm ja väike haiguseraasuke, mida kogu eelneva päeva olen tundnud, võimendub liialt. Kui mõnel hetkel tundub, et olen juba päris keskendunud, siis hakkavad silmad kinni vajuma ja täielik kurnatus tuleb peale. Lisaks ei suuda ma peast välja visata ootust, et millal juba ravimid mõjuma hakkavad. Kuigi šamaan selgitas mitu korda, et nii see asi ei käi. Tuleb keskenduda eesmärkidele, mitte sellele millal San Pedro mõjuma hakkab või Ayahuasca trikke tegema hakkab. Küll siis ka taimed oma töö teevad ja omapoolse panuse annavad. Teoorias lihtne, aga siiski püsib see mõte kusagil teadvuse pinnal ja ulbib aeg-ajalt jälle üles.

Vahepeal on soovijatele(ka minule) veel teine ja kolmaski ring San Pedrot antud. Siiski ei suuda ma endas selles mõttes mingit muutust tajuda ja ikka on natuke raske ja pigem ebamugav. Loon peas kujutlused sellest, kuidas kogu see tseremoonia minu jaoks pettumus on. Unistan suurest hommikusöögist, mis võiks juba kiiremini tulla(kogu päeva oleme paastunud). Arutan endamisi kuhu ma peale seda farmi minna tahan ja loon igast reisiplaane. Peaksin vist pikali heitma ja natuke magama, et hiljem värskemana keskendunum olla (vabandused, vabandused..). Kui üritan magama jääda, hoiab siiski mingi imelik tunne mind üleval ja ei lase uinuda. Tunnen ennast natuke teisiti kui muidu - helid ja muusika ruumis oleks nagu natuke moondunud ja teistsuguse kuju või lainepikkuse võtnud. Aga see on kõigest natukene veider ja üldiselt tunnen ennast päris tavaliselt. Üritan kõigest väest ärkvel püsida ja sisemise kraamiga tegeleda.

Vaikselt hakkab hommik tulema...Kuidagi eriti salakavalalt ja märkamatult saabub moment, kus avastan ennast täielikult käesolevas hetkes. Pea on täiesti tühi ja igasugused analüüsid on peatunud. Maagiline muusika, esimesed päiksekiired ja kõik muu, mis ümberringi ruumis toimub, tuleb otse südamessse. Tundub, nagu keegi leidis üles mu aju väljalülitamise nupukese. Pulbitsen kõiksugu defineerimatutest emotsioonidest, mida kohati on isegi liiga palju. Järgmine hetk avastan ennast üleni pisarates ja naudin täielikult seda vabastavat kogemust, mis on mulle omaks saamas. Ma ei tea miks ma nutan, aga ma tean et nii peab olema ja tohutult hea on kõigel lasta välja tulla.

Mingi hetk teeb Bladi Juliette peal läbi puhastuse, mis on mõeldud kõigile. Peame jällegi pöörduma tule poole ja jätma kõik sinna, mida me oma ellu enam ei taha. Vastutasuks võime tulest võtta kõik mida hing ihaldab. Tulemees Dani käib ringis ja purskab kõigile näkku ja kätele mingit hea lõhnaga vedelikku, mida tuleb 3 korda sügavalt sisse hingata.

Palju šamaani juttudes ja lauludes on seotud nelja looduse elemendiga ja nende austamise ja tunnustamisega. Algab veetseremoonia. Kogu öö jooksul pole meil lubatud midagi juua ja nüüd tuuakse välja kannutäis vett ja klaas. Bladi rääkib pikalt ja kaunilt vee tähtsusest meie kõigi elus. See pole lihtsalt loeng, vaid pigem väga ilus ja liigutav austusavaldus. Kuidas see sama vesi on aidanud alati meid kui ka meie vanavanemaid ja kõiki esiisasid ja aitab meid ka edaspidi. Kuidas kõik mis on elus, vajab vett, kuidas vesi on kõiges mida me sööme, kuidas me ise olemegi suures osas vesi. Kuidas vesi puhastab ja ravib jne. Järgneb veel üks suurepärane laul veest. Tekib mingisugune pilt sellest, kuidas kohalikud hõimud veesse, kui oma esivanemasse on alati suhtunud ja seda hinnanud. Peaaegu kõigil on pisarad silmis. Kokku läheb umbes tund, enne kui kõigile valatakse joomiseks pool klaasikest vett. Oh mis ootusärevus! Milline kulminatsioon! Kui üüratu ja sõnukirjeldamatu austus,hindamine,nauding Vee suhtes. Kui iseenesest mõistetavalt me veesse suhtume ja kui harva me tänulikkust näitame või selle peale üldse mõtleme. Kui siiralt hea meel mul selle vee üle tol hetkel on. Uskumatu.

Kogu hommik on lihtsalt imeline ja mul on tunne, nagu ma tõesti oleks uus inimene, nagu ma alles nüüd astuksin ellu. See kuidas päike vaikselt soojendama hakkas ja jättis seljataha pika ja raske öö. Kuidas viimnegi ebamugavus ja haiguseraasuke on kehast kadunud. Kõik mu ümber ja sees on nii uus, värske, puhas ja ilus. Ärkan, sirutan, ringutan. Uurin pikalt ja detailselt oma käsi, jalgu ja keha, nagu ma näeks neid esimest korda. See on minu instrument ja ma pean õppima seda võimalikult hästi tundma ja kasutama. Piire pole, sest tavalised, mõistuse seatud piirid on kusagil kaugel ära. Kõik on võimalik, kui kavatsus on piisavalt tugev ja siiras. Sees keeb ikka veel kõikidest positiivsetest emotsioonidest ja ma tunnen, et kiirgan seda soojust, rõõmu ja armastust ka väljapoole, kõigile ja kõigele. Hiljem kommenteerivad mõned inimesed, et nägid tol hetkel mind kui kõige õnnelikumat inimest kogu planeedil, läbi ajaloo.

Vahepeal saabus veel ilmselge mõistmine kõikide nende enda loodud mõttetuste üle, mis elu ainult keerulisemaks ja probleemsemaks teevad. Kuidas teatud mõttemustrid ja põhimõtted võivad elu nii palju piirata ja negatiivsust juurde toota ning ei lase olla vaba. Näiteks eelarvamused, stereotüübid ja teiste inimeste lahterdamine, mis määravad su suhtumise ja käitumise neisse. No mida?

Kui mul ainult jääks meelde see tunne, et tegelikkuses on kõik nii lihtne. Et olla õnnelik ja tervislik, on vaja ikka väga palju vähem, kui ma harjunud olen. Miks maskeerida see lihtsus ja kuhjata sinna ümber nii palju võltsi ja ebavajalikku, mis teeb elu palju keerulisemaks? Lihtne teoorias...

Kui tseremoonia ametlik osa läbi saab ja inimesed hakkavad toibudes ümberringi üksteisele kallistusi ja tundeid jagama, sajavad uksest sisse tüübid, kes tseremooniast osa ei võtnud, kuid on meile valmistanud üüratu söömingu, mida nüüd meile ette kannavad. Ma üldse ei tea kuidas ma saaksin kogu seda tänulikkust enda sees neile väljendada ja piirdun pikkade sõnatute kallistustega, mida nad ehk natuke imelikuks peavad. Hommikusöögitüübid on ka päris pahviks löödud sellest olukorrast ja energiast, mis ümberringi ja ei tea täpselt mis nad nüüd siis tegema peaksid. Ma tunnen, et vajan sööki, aga ei tea kuidas sellele läheneda. Kõike on nii palju. Aeglaselt ja ettevaatlikult võtan rikkalikust puuviljasalatist ühe arbuusitüki, aga see ei rända kohe suhu ja kiiresti kõrist alla, nagu tavaliselt. Uurin seda arbuusitükki ja tunnetan seda meeletut tänulikkust. Vaikselt asetan selle imelise puuvilja suhu, alustan mälumist ja naudin oma täie olemusega. Ja nii samuti ananassi ja füüsali ja banaani ja võileiva ja avokaado ja naerunäoga küpsetistega(nende üle olen eriti õnnelik).

Peagi saan esimest korda õue minna ja oma silmaga(aga ka südamega) seda imet kaeda, mis on seal alati olnud. Tunnen, nagu astuks esimest korda sellesse imelisse loodusesse. Lähen ja pissin täie teadlikusega ja tunnen sellest nii suurt rõõmu, et ei suuda ise ka seda uskuda. Täielik pidu ja tähistamine! Kõik on kuidagi unenäoline, aga samas jällegi nii lihtne, värske ja selge.

Ütleksin, et kõigest väike osa(neljandik ehk) kogemusest tuli taimedest ja ülejäänud tuli, rituaalidest, muusikast, lauludest, šamaani lugudest ja iidsetest tarkustest, mida nii autentses keskkonnas läbi elada saime.

Kas ma saaksin kõik kogetu endasse jätta ja seda tunnet mitte kaotada? Teen kõik endast oleneva, et nii läheks. Kogu see kogemus püsib veel päevi(nädalaidki ehk) värske. Tunnen ennast energilisemana ja õnnelikumana kui kunagi varem, aga samas on tunda, kuidas see ununeb, nagu me ikka oleme harjunud kõike unustama. Vaikselt imbuvad ikka need samad igapäevased detailid ja "mõttetused" tagasi, mis tahavad elu juhtida ja lihtsust maskeerida. Aga ma üritan kõigest väest mitte unustada ja elada iga päev nii, nagu oleksin just San Pedro tseremoonialt tulnud.

Vaatame, mis saab...

saladus

2011-02-27T08:17:00.000-08:00

Näed siis. Mõned päevad tagasi hakkasin üles kirjutama järgmist blogi sissekannet, aga peale 10 minutit tuli tupik. Praegu tahtsin ka ühe sissekande teha, kirjutasin juba mitu lõiku ja kustutasin siis kõik. Varemgi mitmeid kordi juhtunud, sest see lihtsalt pole minu teema. Blogipidamine on mulle pigem kohustus, mis õlul istub ja vahetevahel annab märku, et ma peaks nüüd seda ja toda jagama, sest muidu teised ju ei saagi teada kui äge mul seal oli või keda ma siis kohtasin. Aga mis siis? Lõppude lõpuks ei võida keegi sellest eriti midagi.

Hoopis mina võidan palju vabadust juurde, kui mul üks asi vähem mille pärast pead murda. Ja alles siis kui mul tõesti tuleb siiras tahtmine ja vajadus midagi jagada, kasutan seda suurepärast võimalust.

Ära siis pikka viha pea :)

Voooohhh! Palju kergem hakkas!

2011-02-26T08:56:00.000-08:00

Ma elan nüüd mõnda aega ökofarmis/kommuunis, Malchinguis, Ecuadoris.

Meil on 5 koera, 2 kassi, 2 eeslit, 3 siga ja üks kana. Projektiga alustati ainult 2,5 aastat tagasi, kui siin oli ainult üks mahajäetud akendeta maja. Selle lühikese aja jooksul on siit läbi käinud 350 vabatahtlikku ja uskumatu kui palju on ära tehtud.

Mõned pildid:

JOOGAPLATFORMID

PELDIK JA SOOJA VEE SAAMISE APARAATUS

YURTAD

PEAMAJA, LUNA JA URSULA

me oleme umbes 2700m kõrgusel

Pisike

2011-02-19T06:26:00.000-08:00

Tere!

Ma jõudsin lõpuks Ecuadori, Quito´sse!

Vahepeal on palju toimunud ja aeg on kiiresti ja tegusalt lennanud. Olen tahtnud midagi postitada, aga pole veel võimalust tekkinud. Tegelikult on nii palju emotsioone ja sündmusi, mida tahaks jagada, aga kui üritan kõike kirja panna, siis saab sellest lihtsalt mingi loetelu või logiraamat. Siiski suure tõenäosusega hakkan varsti tagantjärgi oma seiklustest lähemalt kirjutama.

Täna lähen ja otsin farmi üles!

Palavad tervitused kõigile ja kuulmiseni.

2011-01-27T07:39:00.000-08:00

Ma avastasin Nicaraguas, et ma peaks juba päris varsti Ecuadoris olema. Kui ma samas tempos jätkaks, ei tea millal ma kohale jõuaks. Tegin ühe väga pika bussisõidu(36h!) läbi Costa Rica(mis pidigi liiga kallis ja turistikas olema) ja eile õhtul saabusin Panama City´sse.

Nüüd ma hakkan paati otsima!

Minimaxi

2011-01-21T16:35:00.000-08:00

Ühistranspordis kehtib siinmail üks peamine reegel: alati mahub juurde. Isegi kui enam juurde ei mahu, siis ikka mahub juurde. Kõik võetakse peale ja kedagi ei jäeta tee äärde.

Sõitsin ühes minibussis. Seal oli 15 istekohta. Ühel hetkel, kui asi juba jaburalt naljakaks muutus, lugesin bussis kokku 38 inimest! Piletimüüja rippus väljaspool, bussi küljes ja korjas läbi akna inimestelt raha.

Ei, see ei ole üldsegi mitte liialdus, vaid lihtsalt tüüpiline arengumaa.

Mainimisväärt on ka veel see, et eile maksin õhtusöögi ja öömaja eest kokku 3 eurot!

PS! Loodan, et saate sealmail ikka eesti keelest veel aru ja ma ei pea oma blogi euro keeles pidama hakkama. Jah!?

Teelolekust

2011-01-02T07:11:00.000-08:00

Mõni päev läheb hääletamine eriti libedalt, teine päev peab jälle väga palju kannatust olema. Teine asi on see, et vaatad kaardi pealt enamvähem marsruudi ära, aga nii ei tea kunagi, millal läheb eriti mägiseks ja üle 25km/h lihtsalt ei saa sõita.

Nii möödus näiteks üks päev hääletades:

küüt 1: Piimamees. Kastis suured tünnid piima ja kogu auto oli lehma lõhna täis. 4km

küüt 2: Mõnus sõit kastis koos kahe kohalikuga. Rääkisime juttu ka! 8km

küüt 3: Hääletades tuli üks jorss minuga rääkima ja kui mul õnnestus peatada mõnus suur kast, siis kasutas ka tüüp juhust ja ronis koos minuga kasti. 20km

küüt 4: Terve mugav kast minu päralt! 12km

küüt 5: Isa ja poeg vana romuga. Bensiinihais oli talumatu. Vahepeal sai tee otsa, sest jõgi tuli vastu, aga silda polnud. Mingisugune huvitav platform transportis meid üle. 35km

küüt 6: Raske on aru saada, millised kastiga autod toimivad tavaliste sõiduautodena ja millised ühistranspordina. Siin kastis oli peale minu igatahes veel umbes 8 inimest. Raha igatahes ei küsitud. Ainult 3km.

küüt 7: Rikas perekond uhke Dziibiga. Keegi ei rääkinud omavahel. Kõik rääkisid ainult oma mobiilidega. Lõpuks naine küsis, et mis mu nimi on. 15km

küüt 8: See oli pikk ootamine. Umbes 2 tundi. Vähemalt oli mõnus rahulik koht. Kogu selle aja piilusid eemalt hoovist lapsed ja itsitasid. Kõht läks ka juba tühjaks, aga siis tuli üks eriti pisike nublu poiss avokaadoga minu poole. Lähemale kui 3m ei julgenud väga tulla ja lihtsalt viskas selle avokaado minu poole maha. 5 minuti pärast tuli uuesti, siis juba lähemale ja julges mulle otse kätte anda veel ühe avokaado ja mõned tortillad. Mmmmm! Lõpuks peatasin esimest korda minibussi ja maksin sõidu eest. minibussi peal hakkas minuga rääkima üks kohalik pepupoiss, kes tegelt elab USAs, aga praegu reisib siin ringi. Kui sõit läbi sai, läks ta järgmise minibussi peale ja küsis, et kas ma ei tulegi. Vastasin, et ma lähen hoopis hääletades. Ta ei jõudnud isegi sekunditki mõelda, kui võttis oma kohvrikese, hüppas bussist maha ja ütles et tavai, lähme siis! 40km

küüt 9: esimene auto peatus meile. See oli selline kinnise kastiga auto, nagu meie matuseautod umbes. Ees istusid 2 peent daami, kes rääkisid inglise keelt ka ja hüüdsid meile: Come on, get in! 40km

küüt 10: kui ütlesin, kuhu me suundume, küsis autojuht minult esimese asjana, et kas ma olen terrorist äkki. Si! vastasin, mille peale kõik autos olijad suure hirmu peale naerma hakkasid ja pakkusid meile kohta kastis. 50km

Kokku kulus umbes 200km läbimiseks 10 tundi.

Praeguseks olen jõudnud ühte väga erilisse kohta, kus on väga palju erilisi ja häid inimesi. Olin siin olnud kõigest tunnikese, kui maksin toa eest nädala jagu ette. Ei tea, kas sellest nädalast on piisavalt, sest siin on palju huvitavaid asju toimumas. Koha nimi on San Marcos la laguna, ehk kirjutan kunagi lähemalt ka.

Tegelikult..

2010-12-25T16:43:00.000-08:00

.. .. ma üldse ei kavatsenud niimoodi reisima hakata jälle.Plaan oli lihtsalt leida kusagil soojas ja huvitavas kohas mingi vabatahtliku töö näiteks ja siis rahulikult mõnusas keskkonnas püsida, keelt õppida ja ennast hästi tunda. Leidsingi sellise koha - ökofarm Ecuadoris. Aga oleks ju igav(ja ka kallis!) lihtsalt otse sinna lennata. Alternatiiviks mõtlesin töötada abilisena mõne laevakese või jahi pardal ja vastutasuks saada küüt üle atlandi ookeani. See kõlas kohe väga hästi. Nädalad täielikus isoleerituses, palju aega endaga olla, mõelda, lugeda - usun, et mulle meeldiks küll. Otsisin päris aktiivselt, aga minu puuduliku meremehe kogemusega oli midagi raske leida.

Lõpuks leidsin päris odava lennu Cancuni, Mehhikosse ja mõtlesin, et hääletaks sealt läbi kogu kesk-Ameerika Ecuadori. Vahepeale jäävad veel sellised tundmatud ja huvitavad riigid nagu Guatemala, Nicaragua, Honduras, Costa Rica ja Panama.

Muuseas ma nüüd olen juba Guatemalas. Jälle üks huvitav piiriületus. Jõuan tavalisse pisikesse piirilinnakesse Mehhiko pool ja ei teagi nagu kuhu minema peaks. Küsin kohe mõnelt kohalikult ja nad ei tea kuidas Guatemalasse saab! Õnneks järgmised juhatavad ikka mingi suuna kätte. Tean, et kahe riigi vahel on veel jõgi, kust tuleb kuidagi üle saada. Jõuangi juba jõeni kõndida, nägemata ühtegi piirivalvurit, kui mingi paadimees tuleb ja pakub mulle 200 peso(1peso=1eek) eest üle jõe sõitu.Õnneks suudan talle selgeks teha, et ta on peast põrunud, et nii kõrget hinfa küsib(2-3 minutilise sõidu eest) ja lõpuks saame 20 pesoga kauba peale. Mainib siis paadimees veel nii muuseas, et seal eemal, kust sa juba mööda tulid, on üks maja kus peaks passi ka näitama. Hehee! Tempel passi ja Guatemalasse!

Teisel pool jõge ei ole ka mingit piiripunkti, lihtsalt üks küla. Jorsid poe ees ütlevad, et täna siit küll kuidagi edasi ei saa - 25 detsember, püha. Jää siia hotelli ja homme hommikul läheb mingi transport. Aga on alles lõuna ja ma võiks ju hääletades päris kaugele jõuda. Hakkan astuma ja hääletama... ei, rohkem ikka astuma, sest mitte ühtegi autot pole. 6km astun ja ikka pole ainsatki autot mööda sõitnud. Aga mis sellest, siin on nii ilus ja rahulik - mäed, maisipõllud, džunglid ja banaanipuud. Kõnnin täie naudinguga.
Päike on juba üpris madalal, kui järgmise külani jõuan. See on veel pisem küla, aga kuidagi eriti rahulik ja kena. Kalkunid, kanad,.haned ja koerad igalpool. Lapsed jooksevad järgi ja hüüavad: gringo! gringo!! Üks väga purjus jorss(jõulupidustused on nähtavasti ka siin täies hoos) tuleb uurima mis värk on ja seletab, et siin ühtegi külalistemaja küll ei ole, aga ma võin täiesti vabalt tema majas magada. Seekord jätan vahele ja hakkan astuma järgmise küla poole. See on juba suurem koht 8km kaugusel, kus isegi mõni hotell. Mõtlen, et kui enne pimedat kohale ei jõua või ennem ära väsin, siis pole ka hullu, löön aga telgi püsti ja astun järgmine päev edasi.

Tuju hea ja higi voolab! Kaugemal voolab see sama jõgi, mille teisel kaldal on Mehhiko. Huvitav kui ma sinna ujuma läheks ja krokodill tuleks ja mu jala otsast ära hammustaks. Mis siis saaks? Kas oleks üldse mingit pääsemislootust või mitte keegi ei kuuleks minust enam kunagi? Püsin veel natuke selle hirmsa mõtte lainel, kui äkki kostub otse minu kõrvalt džunglist meeletu möirgamine-korisemine-urisemine.Tardun paigale ja hakkan üle keha surisema ja tuksuma. Ma pole kunagi mingit sellist häälitsust kuulnud – see on nii vali ja võimas, et kostub kilomeetrite kaugusele üle mägede. Mis see on? Esimene mõte on kohe mingisugune kingkongiline elukas, siis jooksevad igast tiigrid ja muud kaslased mõtetest läbi. Hülgan oma esimese mõttesse tulnud plaani(enda täis laskmine) ja väga vaikselt,tudiseval sammul hakkan hääletult edasi iikuma. Nüüd kuulen kaugemalt mäe otsast sarnast häält ja ei suuda ikka tuvastada, mis elukaga võib tegu olla. Just siis jalutab mulle vastu madžeetega lõbus vanamees ja ma paiskan ta ette ilmselge küsimuse: mis elukas see seda häält teeb? Ütleb mulle mingisuguse hispaaniakeelse sõna, mida sõnaraamatus ei ole ja ma küsin edasi, kas see on suur. Jaa! (žestikuleerib kätega) Kui küsin, et kas see ka ohtlik on, vastab vanamees muretult et ei ole ja astub oma teed.

Juba päris pime on, ikka 0 autot, külani vähemalt 4km veel, ei tahaks väga siia nende elukate keskele oma telki ka üles panna. Keset tühjust on üks maja ja õnneks lubab sealne perekond mul nende hoovis telkida. Äratus kell 3.40, sest kell 4 pidi siit mingi transport mööda sõitma. Ootan tunni, ootan kaks ja lõpuks kell 7.30 tulebki minibuss - täiesti normaalne siinkandis. Jõuan välja Santa Elena linna, kust edasi saab juba hääletada.

Igatahes nüüd, kui ma juba siinkandis olen, ei tundu enam eriti hea mõte nendest riikidest lihtsalt läbi tuisata. Päris huvitav kant, palju võimast loodust, Mayade iidseid linnu ja muid väärt kohti. Ütlesin Ecuadori tüüpidele, et jõuan umbes jaanuari keskel, aga peab vist uue kirja saatma ja ütlema, et jään veits hiljaks.

Nii kauge ja imelik kui see ka ei tundu:

Häid jõule!

maailm on imeline!

2010-12-15T15:16:00.000-08:00

Vot nii lendab lennuk Saksamaalt Mehhikosse - l2bi Kanada ja USA!

Selge ilm oli lennates, palju oli lund igalpool. Lennates yha l6una poole, ei kadunud ja kadunud lumi 2ra. Kui lennu l6puni olid veel k6igest m6ned tunnid ja nägin täitsa USA l6pus, l6unas ikka veel lund, siis olin lootust kaotamas ja kartsin t6esti, et Mehhikos ei saa ju väga palju soojem olla - see ju ainult natuke rohkem l6unas.

Aga oli ikka väga palju soojem :)

Esimese ÖÖ kütsin rannas telgi püsti - miljonivaade. Järgmisel hommikul hakkasin hääletama(tundub, et toimib väga hästi) ja nüüd olen juba u 300km Cancunist eemal, sellise ilusa laguuni ääres, Bacalari linna juures:

(mul polegi endal kaamerat, seega kui ma siia yldse mingeid pilte panen, siis pole need minu)

Igalpool on nii palju loodust ja metsa ja dzunglit ja loomi ja linde...mulle vist meeldib siin :)

Ups!

2010-04-28T06:28:00.000-07:00

Olime Hiinas 3 kuud, lendasime Gruusiasse, siis Türkki ja tulimegi koju ära :)

2010-03-01T11:32:00.000-08:00

Ester seikleb Laoses hõimudes. Ma seiklen natuke Yunnani provintsis ringi. Pole ammu enam midagi siia kirja saanud, seega võiks ju mõnda huvitavat päeva jagada.

Otsustan ühes võimsas mäeahelikus(tiger leaping gorge) väikse matka ette võtta. Matk peaks kestma 2 päva ja poole tee peal on küla erinevate kälalistemajade ja söögikohtadega. Sõidan u 3 tundi linnast A väikesesse külla, kust rada algab. Hommikul asun teele. Reisiraamat ütleb selle kohta, et tõenäoliselt see sind ei tapa, aga võib. Kui mõtlen Lõuna-Hiina, siis tulevad silme ette võimsad kaugustesse ulatuvad roheliste katetega mäeahelikud, nendevahelised jõed, siin-seal väiksed külakesed ja nendevahelised mägiteed. See siin on ehtne näide sellest Lõuna-Hiina vapustavast loodusest. Mida kõrgemale tõusen, seda suurepärasemaks vaated muutuvad, eemal on näha ka lumiseid mäetippe ja mul pole veel aimugi, kus täna õhtul lõpetan. Toiduks on mul kaasas 2 keedetud muna!

Paaril käänakul tekib küsimus, et kas see rada läheb nüüd sinna või tänna, aga õige suund tundub ju loogiline. Peagi istun kusagile kaljuservale oma pooltteist muna sööma (üks litsuti lörtsti riiete vahele kotti) ja miljonivaadet nautima kui äkki näen viirastust! Ei! See ei olegi viirastus! LUND SAJAB!? Esialgu üsna hõredalt, aga mida kõrgemale jõuan, seda tihedamaks sadu muutub ja peagi krudiseb jalge all juba arvestatav lumekiht. No midagi sellist ma küll oodata ei osanud - seda kinnitavad varvaste otsas suvalised läbimärjad tennised. Aga ilus on...pikka aega läheb rada läbi männimetsa ja langeb suuuuri kohevaid helbeid...tunne nagu oleks tagasi Eestis ja jalutaks kusagil männiku pargis.

Varsti hakkab mulle üha enam tunduma, et olen teest kõrvale kaldunud. Lund on sel kõrgusel juba päääris palju(jajaa, ma tean - teil on rohkem) ja võimatu on aru saada kust mingi tee läheb. Kui allpool kohtasin veel mõnda talumeest ja looma, siis nüüd pole enam pikka aega kedagi näinud...jälgi ka pole...on küll, aga need on vist Jakkide või mägikitste või mingite muude loomade omad. Kokku olen juba 8 tundi matkanud, aga selle poole tee külani pidi max 7 tunniga jõudma. Päris raskeks on see sumpamine muutunud - jalad nagu tomatid, varbaid ei tunnegi enam eriti ja mägi on päris järsk. Kõht on ka nagu juba tühi, vähemalt veega pole probleemi. Hakkan juba mõtlema, et millest ja kuidas lõket teha, et öö üle elada.

Õnneks jõuan siiski enne pimedat väikse mägikülani - mis ma liialdan, küla on palju 6
öeldud, seal on lihtsalt 4-5 maja keset eimidagi. Piilun ühest uksest sisse - seal on nagu mingi suur rehetuba, kus lõkke kõrval istub noorem mees koos titaga ja kutsub mind suure üllatusega sisse. Algab vestlus. 5 minuti pärast lõpeb vestlus, kuna kahjuks ei vii väga kuhugi. Aga soe on...joon ära 5 tassi teed ja mees valmistab mulle ülimaitsva kõhutäie - praetud riisi soolaga! Tita on ka niiii õnnelik, et sellise imeliku välimusega inimese juba nii vara ära nägi. Varsti tuleb ka mehe naine ja isa. Tulutult üritatakse vestlust arendada ja viiakse siis majja, kus elab Isa koos oma naisega. Nagu ma aru sain, siis nad seal "külas" ainult viiekesi elavadki. Neil õnnestus mulle selgeks teha, et pakuvad mulle öömaja, sest see koht kuhu jõuda tahan on päris kaugel ja hommikul saadab Isa mind ise ära. Isa üritab minuga nüüd kirjateel ühendust saada ja imestab igakord mulle uut kirjutist näidates, et no kuidas ma küll aru ei saa. Siis tuuakse välja mingi imelik kõva iiriselaadne isetehtud maiuspala: shi! Söö! Söön siis natuke ja siis veel natuke ja veel natuke, teadmata millal jälle saab. Päris varsti saab! Valmib ällatavalt mitmekesine õhtusöök: shi! shi! shi! Üldse ei jaksanud enam süüa, aga äärmiselt ebaviisakas oleks olnud keelduda...pressisin.

Peale õhtusööki viipab Isa: lähme! Kuhu küll? Võtan oma just ära kuivanud sokid,tennised ja kõik muu ning hakkame kuhugipoole läbi lume sumpama. Mis siis nõõd? Peale kümmet minutit sumpamist kõnnib mees kaljust üles! Ronin siis oma tomatite-jalgadega talle järgi ja jõuame täiesti eraldatud kahe kuubiku-hurtsikuni. Ühes ootab ees üllatus - umbes viie paksu karvase tekiga voodi, televiisor koos digiboksiga(!!!), mingi soojendusseade kus saab ka süüa teha, mõned potid pannid ja toiduainedki. Poleks ealeski sellist luksust oodanud. Isa ütles, et hommikul vaataksin endale ise midagi süüa, ta tuleb kell 10 mulle järgi. Kuigi kell on alles 7-8, vajun kolksti magama ja lasen u 12h jutti. Juba kell 9 hommikul, kui lõpetan oma suurepärat hommikusööki - praetud riis praetud kartuliga, on Isa hobusega platsis. Loodan juba, et ise ei peagi kõmpima, aga hakkame liikuma liiga järskudest nõlvadest alla, alla, veel alla, seega kannab hobune ainult mu kotti. Peale paari tundi jõuame mingisse külasse kuhu Isa jätab oma hobuse, edasi sebime ennast mingi auto kasti ja juba paarikümne minuti pärast jõuamegi....tagasi sinna, kust eile alustasin. Okei, sobib kah, polegi enam vaja kuhugi ronida.

Mõtlen, et äkki saab siit otse Lugu järve äärde, kus väidetavalt elab maailma kõige viimane naisühiskond. Isa kinnitab, et siit tõepoolest läheb midagi bussilaadset ja hakkame otsima. Lõpuks saime mingi koha kuhu buss pidi tulema ja istusime külapoe ette ootama. Ainult 1,5h ja buss oligi kohal! Tänasin sõpra kõikide teenete eest ja ta asus tagasiteele oma eesli juurde(või ma ei tea mis loom see oli täpselt. muul?) Istusin rõõmsalt ainukese reisijana minibussi, ootasin pool tundi, magasin pool tundi, läksin võtsin ühe nuudlisupi ja ootasin veel pool tundi. Sõit sai alataaaa woohohohohoo! Tegelt sõitsime ainult 10 minutit mingisuguse mehe juurde, kes hakkab bussi käigukasti parandama. Saab vist umbes poole tunniga korda selle värgi ja sõidame tagasi sama küla poole. Vahepeal hüppab tee äärest peale 4 taati\korstent - kogu ülejäänud sõidu polnud kordagi sellist hetke, kus ükski neist ei suitsetaks. Sõidame siis tagasi külla ja tiirutame niisama natuke (otsime lisareisijaid arvatavasti)...leiame veel 2 korstent ja sõit võib jällegi alataaa wohohohohooo! Seekord saamegi päriselt minema. Ei läind poolt päevagi... selline süsteem siis siin... Umbes nelja tunni pärast, kui juba pimedaks läinud, peatume kusagil külas ja mulle antakse mõista, et siit me täna enam edasi ei sõida. Kohe on ka platsis üks naine, kes oskab öelda: sleep here, sleep here. Tal on sealsamas miski kodumajutuse laadne värk - mis mul ikka üle jääb. Tuleb välja, et see naine on ülitore. Kuigi teab inglise keelt veel vähem kui mina hiina keelt, ei takista see üpriski informatiivset ja huvitavat vestlust - lubab mu isegi järgmisel hommikul oma Jakke, Lehmi, Sigu ja Kitsi vaatama viia. Valmistab mulle ülimaitsva õhtusöögi, lauldes samal ajal eriti peenikesel ja pentsikul häälel ooperit.

Ja siis, just sel hetkel, kui õhtul teki alla poen, tunnen sees juba teist õhtut seda harvaesinevat kummalist rahulolu ja õnnetunnet. Teate seda tunnet? Mul esineb seda just kusagil imelikes ootamatutes kohtades magama minnes. Ei oskagi täpselt öelda kust või millest see tekib - osalt oleks selle põhjustajaks nagu mingisugune elevus sees. Aga ehk on hoopis tõesti nii, et vahel piisab õnneks pisikestest asjadest - näiteks headest inimestest sinu ümber.

Hommikul peale loomade ülevaatamist avastan, et olen ikka omadega täiesti vales kohas ja kui tahaks oma sihtkohta jõuda, siis peaks ootama mõned tunnid ühte bussi, sõitma ühte linna, kust saaks järgmise bussiga tagasi linna A, kust alustasin ja alles sealt saaks otsebussi järve äärde. Ma isegi ei viitsi hakata nuputama, et mis nüüd teha ja hakkan lihtsalt astuma. Naudin kuuma päikest, loodust ja inimtühjust ning lõpuks hääletan edukalt kahe auto peale ja jõuan 3km kõrgusel asuvasse ilusasse Shangri-La linna :)

2010-01-29T04:44:00.000-08:00

Tere. Ester siin taas.

2010-01-29T04:42:00.000-08:00

Unustasin eelmises sissekandes 8elda, et Vietnam meile ei meeldinud.
Inimesed seal vihkavad turiste. Vietnami s6da p6hjustas haavu, mis pole t2naseni paranenud ja Ameerika pole eales vabandanud Vietnami ees. Igas turistis n2evad kohalikud vaenlast. Nad oskavad l22ne inimeste ''meeldivat'' k2itumist h2sti 2ra kasutada ja m22rivad neile igast nodi p2he. Turistid enamasti ei kauple palju ning sageli n6ustuvad iga hinnaga, lihtne on nendelt kylmalt raha koorida.
Esimene n2dal Vietnamis oli enam-v2hem talutav, m6istsime m6ne p2evaga, et k6ik kohalikud tahavad meid tillitada ning 6ppisime julmalt kauplema. Teine n2dal oli juba katsumus, vihastasime iga kord kui proovisime midagi osta. Viimastel p2evadel vandusin ma, et ei tule iial Vietnamisse tagasi. Loodus on imeline, aga inmesed.. aiaiai.. Keeruline lugu nende inimestega, nad on raha kohapealt pahaks l2inud. 6udukas.

Hiina

S6itsime rongiga Guangzhousse ning ostsime rongipiletid Kunmingi. Guangzhous on kaks rongijaama ja loomulikult avastasime v2hem kui tund aega enne meie rongi v2ljumist, et see l2heb hoopis teisest jaamast. Oi meil l2ks 2kitselt v2ga kiireks. V6tsime takso ja tegime juhile selgeks, et ta peab t2ie itsiga nyyd meid teisele poole linna transportima, aga taksojuht tegi seepeale kohkund n2gu ning selgitas kehakeeles, et taksoga ei saa nii kiiresti sinna ja osutas metroo poole. Tuiskasime siis maa alla ning n2itasime piletimyyjale oma rongipileteid, kus oli kirjas, et umbes 40 minuti p2rast lahkub meie rong. Mehel l2ksid silmad suureks nagu t6llarattad ning ta sulges oma putka ja joonistas meile marsruudi. Oi kui halb, me pidime minema kolme erineva liiniga. Lootsime, et ehk rong hilineb natuke ja annab meile paar ekstraminutit, oleme ju ometi Hiinas!
M6ne pingelise minuti ootasime oma esimest metrood, m6ned veel pigelisemad minutid s6itsime sellega ning nii pea kui meie peatus, lendasme uksest v2lja ning tormasime teise liini peatusesse. 6nneks on metroov6rgustik maa-all ilusti yhenduses ja liini vahetamiseks tuleb k6igest natuke treppidest yles-alla joosta. Aarrrhhhh, tule juba metrooooo.... Ja teise liiniga s6itsime 12 n2rves88vat minutit. Olime veendunud, et me ei j6ua rongile ja piletid maksid terve varanduse!!!
Kolmanda liiniga j6udsime rongijaama, yllatavalt vara, meil oli rohkem kui 10 minutit, et tohutust rahvarohkest jaamast oma rong leida. N2itasime yhele t88tajale oma piletit ning ta osutas n2rviliselt meile suuna kuhu joosta. Veri soontes kees ning me jooksime nii kiiresti kui jalad v6tsid umbes 50 meetrit, viskasime oma suured seljakotid lindile, l2bisime turvav2ravad, kotid selga, kiiresti kiiresti edasi, ei tea kuhu poole??? N2itasime mingile t88tajale j2lle oma pileteid, yles yles yles! Jooksime treppidest elu eest teisele korrusele, 6ue, seal ta oli, meie rong!!! ohh.. me j6udsime 6 minutit varem! Ohh Jumal t2natud! Keeled vestil otsisime oma kupee yles, rong lahkus minuti pealt 21:06.

J2rgmisel 88l kell 23:26 saabusime Kunmingi. Peale kesk88d olime juba oma korteris, mille Silver interneti teel oli otsinud. Korteri omanik Shasa l2ks ise reisima ning rentis oma kolme magamistoa, suure elutoa, vannitoa ning kaheosalise k88giga korteri kuuks meile. Ebameeldivaks yllatuses tuli see, et yhe toa oli juba h6ivanud 17 aastane Hiina tydruk Xiao Fo (pubekas) ja teine tuba kuulus ameerka tydrukule, kes kuuks oli v2lja kolinud, aga endiselt renti maksis ja see t2hendab, et tema tuba me kasutada ei saanud. Arutasime Xiao Fo'ga veidike situatsiooni ning selgus, et ka temale oli Shasa lubanud tyhja korterit. Oi kui pahased me olime, saatsime Shasale e-maili ja panime kirja uued tingimused. N6udsime osa raha tagasi ning seda me ka saime. Nyyd on yyr t6siselt odav. juhuu. Oleme v2ga rahul.

Kunming on merepinnast 1900 meetrit k6rgemal, seega on atmosf22r siin h6redam. Meil v6ttis terve n2dal, et sellega harjurda. Me ei suutnud eriti midagi teha, isegi lyhike jalutusk2ik oli kurnav.
Silver tegi interneti teel tutvust yhe poolakaga, kelle kaudu ta sai agendi. Aga agendil oli pakkuda t88d vaid yhele meist, tal l2ks vaja mees n2itlejat. Ohhoo, nyyd on Silver n2itleja ja mina koduperenaine. Koristan ja pesen n6usid ja teen syya ja lebotan ja poodlen. Loodan et ehk leian minagi t88d... Ja n6nda on m88dunud meie teine ja kolmas n2dal Hiinas.
Silver ei pea t88tama iga p2ev, aga ikkagi v2hemalt pooltel p2evadel. Sageli 2rkab ta juba kell 6.00 hommikul ning tuleb tagasi 21.00 paksu jumestus kreemi kihi all. T88 on lihtne ja palka saab h2sti. Umbes 8 tunnise t88p2eva jooksul peab n2itlema umbes 30 minutit, peamiselt tuleb oodata. Nii ta seal l88b aega surnuks teiste samasuguste n2itlejast v2lismaallastega vesteldes.

Xiao Fo leidis yksp2ev internetist pakkumise, instruktoriga liuglangevarjuga lennata. J2rgmine p2ev me siis juba l2ksimegi. Kanadalane Mike (tema oli lennu instruktor), tema Hiinlasest naine Jenny, Californiast p2rit Joseph (tema oli Mike'i 6pilane), Xiao Fo, Siler ja mina. S6itsime linnast v2lja m2gedesse ning kui olime dziibiga poolde m2kke j6udnud hakkas kapoti alt suitsu immitsema. Mingi juhe l2ks k2rssama, Mike vandus r2medalt, putitas autot natuke ja s6it j2tkus. J6udsime tippu ning Silver oli esimene julge kes lendu l2ks, nad olid 6hus 40 minutit ning maandusid ilusti samas kohas kust lendu t6usid. Xiao Fo l2ks j2rgmisena, kahjuks nad ei leidnud t6usvaid 6humasse ja 10 minuti p2rast maandusid p6llul. Joseph ja Jenny l2ksid neid dziibiga 2ra tooma ja mina ja Silver m2ngisime nii kaua m2e tipus malet. Me ootasime yle tunni ning siis nad saabusid, jala. Auto l2ks katki.
Siis oli minu kord, tuul oli tugevnenud ning vari kiskus meid maast lahti, t6usime k6rgele ja maapind j2i kaugele kaugele alla. Mul oli hirm naha vahel ja umbes 10 minutit ei julgenud ennast liigutada. Siis aga harjusin 2ra ning palusin Mike'il natuke trikke ka teha, siis ta keerutas meid m6nusa inertsiga nii et ma t2iest k6rist kiljusin, see oli mu lemmik osa. Tuul oli aga liiga tugev, et m2etipus maanduda ning me pidime ka p6llul maanduma (olime 6hus 50 minutit). 6htu oli saabumas ja Joseph ei saanudki see p2ev lennata. Teised jalutasid alla katkise auto juurde ja proovisid sellega m2est alla s6ita, aga kahjuks nad ei saanud yhest pisikesest t6usust yle ning j2id meid auto juurde ootama. Mina ja Mike pakkisime langevarju kokku (selleks ajaks oli kamp kylaelanikke meie ymber kogunenud) ja peatasime maanteel yhe dziibi, millega m2kke s6itsime. Korjasime teised peale ning s6itsime l2himsse linna ja tulime kuuekesti yhe taksoga Kunmingi tagasi. Oli vast v2sitav p2ev.

M6ni p2ev tagasi tuli meile yks inglane Tim kylla, kellega ma 2 kuud tagasi Malaisias tutvusin. K2isime koos karaoket laulmas ja j6ime 6lut, eile vaevlesin pohmelli kyysis. Plaanin Timiga koos Laosesse matkama minna ning Veebruari keskpaigas saan seal loodetavasti Indreku ja Kadriga kokku. Ma veel veenan Silverit, et ta ka tuleks, temast on vist saamas t88narkomaan (see oli nali).
T2na hommikul lendas Xiao Fo tagasi oma koju ida poole. Korter j2i kohe palju tyhjemaks. Ta on v2ga armas tydruk, Hiina standardite kohaselt liiga pikk (178 cm) ja v2ga tark, aga pube tal m8llab.

Peatse kirjutamiseni siis...
Esteeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeer

Kylalisesineja sissekanne

2010-01-19T12:51:00.000-08:00

Yletasin Vietnami piiri 20. detsembril ning suundusin piirile l2imasse linna Ha Tien'i. T2navad olid puhtamad kui Kambootsas ning inimesed mitte nii s6bralikud ega uljad. K6ndisin m88da t2navaid oma seljakotiga otsides kohta kuhu see p2evaks j2tta, et ise edasi tuiata, sest buss Saigoni linna lahkus alles 6htul. Kohalikud inglisekeelt ei m6istnud, seega ei saanud ma hotellides ennast eriti arusaadavaks teha, proovisin kyll igati k2tega vehkides ytelda, et tulen kotile m6ne tunni p2rast j2rgi, kuid polnud tolku. L6puks l2ksin turismiinfosse, kuhu oma koti sain maha panna ning ylej22nud p2eva jalutasin niisama ringi. Ostsin turult Vietnami riisikoristamis kybarakese, selle mida pooled kohalikud naised siin kannavad. Olin kuulnud, et Vietnami inimesed tahavad turistidelt t2iega raha v2lja pumbata ning seega umbusaldasin juba siis k6iki kohalikke. Kauplemine mul kohe yldse ei 6nnestnud, kuigi Kambootsas olin vana proff. Tegin t2naval yhest vanaemast tema lapselapsega pilti ning nad kysisid viipekeeles kas nad saaksid selle pildi endale, siis jooksin k2pet kuskile fotopoodi ja lasin pildi paberile, umbes 20 min p2rst olin tagasi ning tegin nii vanaema kui lapselapse v2ga 6nnelikuks.
Buss millega Saigonisse s6itsin oli vana kolu, lootsin, et see on selline buss, kus ikka m6nusasti magada saab ning mille toolide asemel on voodid, aga ei. Magada kohe yldse ei saanud. Bussis oli v2ga v2he inimesi ning v6isin m6nuga laiutada, aga ikkagi, see raualogu kolises ja rappus mis hirmus ning aken loksus pidevalt lahti ja istmed olid k6vad ning kui buss kell 4 hommikul Saigonisse j6udis olin ma nii unine, et ei suvatsenudki veel bussist lahkuda vaid magasin veel m6ne tunni seal koos osade teiste kohalikega.
2rkasin ning suundusin hotelli otsinguile, eriti ei viitsinud otsida, t2iega v2sinud olin. K6ik hotellid olid yyratult kallid, kui Kambootsas maksin oma toa eest maksimaalselt 5 dollarit, siis k6ige odavam hotell, mis mul 6nnestus Saigonist leida oli 12 dollarit. Suva, v6tsin selle ja magasin l6unani, s6in hommikust ning s6itsin lennujaama Silverile vastu. Tuks tuks tuks tegi mu syda "mmm-mma olen nii elevil juhuuhuuu" ja kuna ma molutasin oma hommikus88giga siis ma j2in nats hiljaks sellele lennule ning saabuvate lendude v2ravasse j6udsin umbes 20 min p2rast Silveri lennu maandumist. Lohutasin ennast m6ttega, et tal l2heb kindlasti aega, et oma pagas k2tte saada ja passi kontroll l2bida. Ohh aga ma ootasin nii kaua, kui poolteist tundi oli m88das siis olin veendunud, et ta suutis selle 20 min jooksul juba ruttu ruttu saabuda ja n2hes et mind pole vastas linna 2ra s6ita. Otsustasin, et ootan veel pool tundi. Ei l2inudki palju yle 5 minuti kui lennujaama h2maratest ustest astus v2lja n2ssakas habemik Silver, ohh seda r66mu ja pidup2eva, jooksin talle kohe sylle, niiiii tore. tuks-tuks-tuks-tuks tegi mu syda suurest r66must!
Saigoni linna me kauaks ei j22nud, juba j2rgmise p2eva 6htuks ostsime avatud bussipiletid Hanoisse. Avatud pilet seep2rast, et me ei pidanud s6itma kohe otse Hanoisse vaid mingisse vahepealsesse linna hoopis ja v6isime olla seal nii kaua kui tahame ja siis anname bussifirmale teada umbes yhe p2eva enne kui j2rgmisse linna suundume ning v6ime seal olla kaua tahame ja selliseid peatusi v6isime teha vist mingi 3.

Soodsama bussipileti saamiseks pakuti meile v6imalust aidata kohalikelt lastel veidi inglise keelt harjutada. Loomulikult olime kohe n6us. Meid s6idutati motobaigiga pisikesse keelekooli. Meid v6ttis vastu agar Hiina vanamees, kes head ingliskeelt k6neles. Ta pani meid kohe ukse juurde pisikese laua taha istuma, r22kisime veidi m6ttetutel teemadel ning varsti hakkasid ka 6pilased kohale tilkuma. Vanamees k2skis k6ikidel meile "good evening teacher" ytelda ning tervitasime siis j2llei vastu. See kestis oma 20 minutit ning igas vanuses lapsi tuli juurde ja juurde. Siis hakkas tund pihta, Silver sokutati kohe teisele korrusele 2ra, vanemaid lapsi 6petama ning mina j2in esimesele korrusele pisikeste nagadega. Seisin siis seal tahvli ees ning mulle suruti kohe mikrofon pihku ning k2sti lastega tutvust teha, individuaalselt. Kysisin siis k6ikidelt nime (mille h22ldusest ma midagi aru ei saanud) ning vanuse (5-8a). Hiina vanamees n2itas mulle siis ette mida ma edasi tegema pean. H22ldasin tahvlilt s6na ning klass karjus kooris selle mulle vastu ning siis n6nda kolm korda iga s6naga. Varsti suunati mind aga k6rval klassi. Seal olid 9-11 aastased lapsed. Nendega k2is siis 6petamine sama moodi, h22ldasin aga s6na ette ning nemad panid kooris vastu. Siis kysisin lihtsa lause nende samade s6nade kohta ning nemad vastasid. Loomulikult need 6pilased kellega ma parasjagu ei tegelenud jagelesid oma asjadega ning kui nendega pahandasin j2tkus laterdamine poole minuti p2rast vana viisi. Vahetund. Saime oma pisikese laua taga Silveriga siis kokku ning muljetasime. Ohh, kui minul oli enam-v2hem normaalne kogemus, siis vaeseke oli t2itsa shokis. Silver ytles, et teda oleks justkui keset pronks88d t2navale visatud, yhes k2es pulgakomm ning teises maisit6lvik. Yks poiss ladus lauale kolm kahe-liitrist coca pudelit, yks s6i nuudlisuppi, mingi plika k6ndis klassis ringi ning pl2rises telefoniga, yks kaak pani jalad laua peale, k2ed kuklasse ning h22litses lihtsalt "blaaa-blaaaaaa-bla-blaaa". Vaid yks 6pilane olevat teda kuulanud. Kui minu klassis sai ilusti ka ilma mikrofonita hakkama, siis tema klassis polnud isegi sellest kasu. Yleyldse mida n2itab see, et 6petajal peab mikrofon olema (klassiruumid olid v2ga v2ikesed ning 6pilasi oli alla kahekymne)?
Teine tund oli mul taas nende pisut vanemate lastega ning seekord palusin neid tahvli ette lihtsat dialoogi pidama. Kes aga oma kohal istus pl2rises naabriga, 6nneks siiski dialoogi teemal. See klass oli suhteliselt aktiivne, nad k6ik soovisid v2ga tahvli ette tulla, et aga saaks mikrofoni sisse r22kida. Varsti suunati mind tagasi nagade klassi, j2lle h22ldasin tahvlilt s6na ning nemad panid kooris vastu. 6nneks 6ppisid nad parasjagu loomi ning lihtsalt s6nade h22ldamise asemel hakkasin ma imiteerima lomade h22litsusi ning liigutusi ja nemad arvasid. Siis muutus pisikeste jaoks tund kohe l6busamaks. Silveril m88dus teine tund m2rksa edukamalt, seekord olid tema 6pilased 15-16 aastased ning nendega sai isegi lihtsakoelist vestlust pidada. Ta lasti 6pilastel j2rjest endalt kysimusi esitada ning ykski kysimus ei tohtinud korduda. Kiiresti l6ppesid aga p2he 6pitud kysimused otsa ning siis olid 6pilased plindris ning pidid ise uusi koostama hakkama. K6ige keerulisem kysimus, millega lagedale tuldi oli "what is the difference between your country and Vietnam?". Muljet avaldav.
Higist n6retavad ning omadega l2bi, suundusime bussi peale. Silver tuletab kahetsusega meelde kuidas p6hikoolis oli temagi klass kooli k6ige ulakam ning naudinguga vaatsaid nad kuidas yks 6petaja teise j2rel end kehtestada ei suuda ning alla annab. Algas bussis6it.

Esimene peatus Nha Trang. See on ilus linn tyypiliste unelmate randadega. Linn on yhelt poolt 22ristatud l6pmatu liivarannaga mille helesinises vees m8llavad suured vahutavad lained. Saabusime Nha Trangi vara hommikul ning esimese tunnikese peesitasime rannal ja ootasime, et linn eluvaimu sisse saaks ning putkad lahti teeks. Silver k2is esimest korda oma reisi jooksul ujumas, sellest ei tulnud suurt midagi v2lja, lained allutasid ta. Kusagil mujal Vietnamis ei ole rohkem vene turiste kui seal, sest paljud turismibyrood olid suunitletud just neile: suured venekeelsed plakatid ning spetsiaalsed venekeelsed sukeldumiskursused. Alati oli naljakas nii tuttavaid karaktereid kohata, vene turisti tundsime 2ra v2hemalt 50 meetri pealt. Kusjuures ka soomlasi oli naljakas kohata, juba Saigonis valmistas meile suurt 2ratundmisr66mu uimerdav blondiinide perekond.
J6uluaeg oli juba k2es, 23 detsember, ning ma n6udsin, et me peame eriti nunnu ja rahuliku koha leidma et j6ulu6htu pyhas rahus veeta. Esialgu tahtsime yksiku saare peale s6ita, aga kuna paadimeest ei leidunud ja turismibyrood tahtsid meile ainult v2ikseid kolme saare ringreisi pakette myya, siis rentisime hoopis mootorratta ning pakkisime vajamineva kraami minu seljakotti ning ebavajaliku j2tsime Silveri kotiga mootorratta laenutusse, s6itsime tiiru turul ning ostsime 6tus88gijagu puuvilju kaasa (seegi oli paras jant, igalpool yritati meilt koorida topelt hind, aga 6nneks Silver suudab kehastuda turumutiks ning paneb myyjatele kangekaelselt vastu, l6puks me ei saanudki nii kibedalt yle) ja p6rutasime linnast v2lja. Hirm oli mul kyll alguses naha vahel, ma ei usaldanud Silveri s6iduoskusi ning turtsusin ja nurisesin pidevalt, siis aga saavutasime mingi koost88, et mina annan talle teada kui tagant mingi suurem kamass v6i buss tuleb ja siis tema t6mbab tagasihoidlikult tee 22rde 2ra. Kohati v6ttis selline s6it seest natuke 66nsaks kyll, vahepeal kiskus p2ris m2giseks ning sinka-vonka s6itsime oma logu motikaga, mille spidomeeter ei t88tanud ja millel oli vaid yks n2ru logisev peegel, vasakul k6rgus kaljusein ning paremal pisukese tee 22ristuse taga 30 meetrit all laius m2slev meri. 6nneks maantee ise oli h2sti lai ning sile, t6en2oliselt kogu Vietnami k6ige parem tee.
Marja ja Triin, keda Kambootsas kohtasin olid andnud mulle hea maakaardi Kambootsa, Laose ja Vietnami kohta. Selle kaardi abil leidsime poolsaare kus telkida soovisime. S6itsime siis sellel poolsaarel ning otsisime m6nusat randa, kiskus juba h2maraks ning p2ris jahe oli motikaga s6ita, aga meie j6udsime v2lja kuskile Hyundai tehasesse. Sellest s6itsime siis m88da ning pisuke rada viis meid yhest armsast kylast l2bi ning l6puks panime telgi pysti kahe hotelli-ala vahele randa, palmi alla. Imelik kyll, et sellises kohas hotellid olid. Kahjuks Silveri telk oli m6eldud yhele inimesele, aga see meid ei heidutanud, tegime l6ket, k2isime pimedas ujumas ning s6ime puuviljasalatit Eesti kondentspiimaga, mille mu kukununnu 6de Anna lennujaamas kotti poetas ning pugesime telki, panime yksteisele jalad n2kku ja magasime hommikuni.
Hommikul soovisime yksteisile h2id j6ule ning j2tkasime teekonda, s6ime hommikust selles armsas kylas, mille eelmisel 6htul olime l2binud ning suundusime j2rgmisele poolsaarele. Teepeal n2gime palju meeletult ilusat loodust ning kolme ilusat v2ikelinnakest, k2isime turul ja ostsime baguette (prantsusep2rased saiad, mida Vietnamis k6ikjal myyakse) ja k88givilju ja nuudleid ning meeldivaks yllatuseks oli see, et myyjad ei yritanudki meilt rohkem raha koorida nagu see reeglina mujal Vietnamis oli. Turistide petmine on vietnamlastel veres, yheskoos on neil inetu vanden6u, isegi v6hiv66ras veitnamlane on valmis oma kaasmaallast selles petut88s toetama ning n2item2nguks suurema summa v2lja k2ima, et turist sama teeks, p2rast salamahti poetab myyja talle loomulikult yleliigse raha tagasi.
J6ulu6htuks valisime ideaalse paiga, meid ymbritsesid okaspuud ning olime suhteliselt eraldatud kohas, imeilusal liivarannal ja 6htup2ike paistis me palgeile, vaatasime p2ikeseloojamgut ning tegime l6ket. Vahepeal tuli yks taadu meiega juttu puhuma, seletas seal oma veerand tundi midagi vietnami keeles ning kohendas oma kergelt tossavat l6kkeaset, mis meie l6kkeplatsile l2hedal oli, kes teab mida ta seal oksahunniku all kypsetas, kui yldse kypsetas. P2ike loojus, oli pime, ma valmistasin l6kkepeal suppi (silveril on yks plekkkauss kaasas) ja silver grillis baguette ning toppis need t2is juustu ja k6ksugu head v2rsket kraami. S6ime siis kaks kausit2it suppi, mis oli mmmm-hhmmm kui hea ning kumbki veel MMMM-HHMMM kaks baguetti ja viskasime n2ppe kes t2na 88sel 6ues magab, sest kahekesti oli ikka veits kitsas kyll telgis. Mina kaotasin ja magasin siis telgi k6rval s22sev6rgu all, mis oli t2pselt sama hea kui telgis sees magada. Hommikul 2ratas meid mingi paat, selles oli kaks poissi, yks juhtis paati edasi-tagasi ja teine tagus trummi ja nii nad seal siis tegutsesid. Me pistsime seepeale yhed baguetid vatsa ning alustasime s6itu tagasi Nha Trangi linna poole. Umbes kahe tunniga olimegi tagasi linnas, viisime mootorratta tagasi laenutusse, v6tsime kotid ning broneerisime 6htuks bussi kohad Hanoi poole, tolknesime veel linnas ning s6ime taimetoidu restoranis mis Silverile t2iega meeldis, lasime oma riideid pesta ning 6htul hakkas siis see pikk teeond pihta.
Otsustasime et s6idame otsejoones Hanoisse ja ei hakka rohkem peatusi tegema vahepeal, sest plaan oli Hiina viisad teha ning siit Vietnamist uttu t6mmata. Buss tegi vahepeal kyll kuueks tunniks peatuse Hue linnas. Seal laenutasime jalgrattad ning v2ntasime turule. Tee peal s6itsime veel l2bi meeletu tsitadelli, mille sees oli h2sti armas linnaosa. Veetsime veel yhe 88 bussis ning hommikul olimegi Hanois. Ohhoo bussit2is turiste saabus pealinna, me olime kohalike motobaigivendade ja taksojuhtide peamine sihtgrupp. Enne kui me bussist v2ljagi astusime tegi yks kohalik turisminduse-tyyp meile selgeks, et mitte mingil juhul ei tohi me n6ustuda yhegi hotellipakkumise ega transpordiga, k6ik turistid pidid ainult temale j2rgnema ja tema organiseerib meile tasuta transpordi bussibyroosse kuhu millegip2rast pidime minema.
Turistid ja nende pagasid litsuti siis k6ik kahte minibussi ning autojuht viis meid hoopis hotelli, siis tegime k2te ja jalgadega autojuhile selgeks, et ta pidi meid hoopis sinna bussi-byroosse viima ning eitea kust ilmus v2lja see sama turismi-tyyp meie bussist ning vihaselt k2skis autojuhil meid 6igesse kohta viia. Poole s6idu pealt ilmus meile minibussile kaass6iduk, mootorratas nahktagis vennikesega, kes l2bi avatud akna tegi meie autojuhiga vietnami keeles mingi diili ning juht viist meid taaskord mingisse hotelli ja ypris pahaselt vaatasime me k6ik talle sellepeale otsa ning l6puks ta viis meid siis 6igesse kohta, mille peale pooled turistid veel turtsusid ja s6imasid, kuna nad arvasid, et me oleme taas vales kohas, aga see vale koht oli hoopis 6ige, aga see 6ige koht oli ka ikkagi vale, sest seegi oli tyrismi-byroo-hotell ning meid yritati siis veenda, et me seal 88biksime. Iseenesest toad olid seal ilusad, aga kallid. Otsisime odavama hotelli, kus tuba oli natuke r2situd olemisega, aga k6ik vajalik siiski olemas. Hanois oli kylm, 15 kraadi ehk, taevas sombune ning meeleolu rusuv.

Suundusime Hiina saatkonda viisasid taotlema. Aga seal tuli v2lja, et mingite muudatuste, uute eeskirjade t6ttu, ei anta Hanoi saatkonnas turistidele enam viisasid, k2sti Saigonisse minna. See oleks olnud meeletult aega n6udev (bussiga l2heb sinna kaks 88p2eva + viisa ootamine ja tagasi Hanoisse s6it) ning kulukas. Proovisime j2rgmine p2ev Hanoi saatkonnas uuesti, kuid asjatult. Siis p88rdusime turismibyroosse ning taotlesime express viisad, kuna aastavahetuse t6ttu pidanuksime tava viisat ootama liiga kaua. Kahjuks v2ljastati turistidele Hiina viisaid ainult yheks kuuks, aga pidime sellega leppima. S6itsime muretult Hanoist minema Nin Bin'i (h22ldus) nimelisse v2ikelinna ja veetsime sealses imeilusas looduses m6ne p2eva ja s6itsime esimesel Jaanuaril tagasi pealinna, et passid k2tte saada. Meie suureks kurvastuseks ei olnudki viisasid yldse tegemisele saadetud, sest saatkond ei oleks j6udnud neid ikka esimeseks Jaanuariks valmis, paar p2eva oleks lisandunud riikliku pyha t6ttu. Turismibyrool polnud aga meie mobiili numbrit ja nad ei saanud saatkonnale n6usolekut anda. Kuna minu Vietnami viisa kehtis veel vaid n2dala (7. jaanuarini), siis l2ks meil ajaga v2ga napiks, pidime endiselt maksma express viisa eest, kuid passid pidime saama nyyd siis n2dal hiljem kui alguses plaanitud. Andsime turismibyroo t2dile oma numbri ning leppisime kokku, et meie l2heme p6hja Hiina piiri l2hedale pisikesse Sapa linna ning tema saadab passid meile kaheksandaks jaanuariks postiga j2rele. Sellisel juhul oleksime me saanud piiri yletada yks p2ev p2rast minu Vietnami viisa aegumist. Ohh meil oli Hanoist juba kopp pikalt ees ning sama p2eva 6htul s6itsime rongiga p6hja.
Sapa on ilus m2gi-linnake, Vietnami p2rl. Samas see on kuurort ning seet6ttu hotellid ning toit kallim. Meil oli hea meel, et terve n2dal veel ees nii imelises paigas, isegi p2ike paistis seal iga p2ev. Jalutasime m2giteedel riisip6ldude vahel, jantisime h6imu naistega, kes k6ksugu nodi myysid ning saime paar head restoranikogemust. 5. jaanuari hommikul helistati turismibyroost, probleem viisadega, peame Hanoisse tagasi s6itma, et isiklikult saadikuga kohtuda. Taaskord terve 88 rongis6itu ning varahommikul pimedas istusime juba masendavas Hanois turismibyroo ukse taga. Selgus et polegi mingit konkreetset saadikut ning meil tuleb lihtsalt Hanoi saatkonda minna ja seal viisa taodelda. Juba vastust ette teades l2ksime saatkonda ning tulime sama targalt tagasi. Ei j22nud muud yle kui osta kallid lennupiletid Hong Kongi. S22rane v2ljaminek oleks olnud raske hoop minu eelarvele, millest juba niigi puudu tuli. Silver aga ulatas mulle kokku volditud paberi ja teatas, et peab mulle p2ev varem synnip2eva kingi andma, ja paberile oli joonistatud lennuk nimega Silver Airways ning kirjas oli, et "Voucher lennule Hanoi - Hong Kong 7. Jaanuar. Voucher ei ole tagastatav". Ohh seda Silverit kyll. Minu synnip2eval maandusime Hong Kongis, s6itsime otsejoones lennujaamast metrooga Hiina piirile, l2ksime seal siis viisasid taotlema. Sealt ruumist kust k6ik ylej2nud inimesed viisasid taotlevad, juhatati meid mingise putkalaadsesse ruumi ning hetkeks tekkis tunne, et j2lle on mingi jama k2sil, aga siis istusime aga maha, t2itsime blankeedi, panime kastikestesse ylbelt kirja, et soovime viisat kolmeks kuuks ning topeltsisenemisega ja ootasime kaks tundi, saime viisad ning yletasime piiri. VIIMAKS OMETI HIINAS!

Suured t2nud k6igile, kes v6tsid vaevaks mu memuaare lugeda,
Ester-Helena Aua

Jõulutervitused Vietnami moodi!

2009-12-25T00:46:00.000-08:00

Vot sulle nalja!

2009-12-10T20:35:00.000-08:00

Olen jõudnud tagasi Euroopasse! Õnneks ainult Aasia mõttes.

Täpsemalt siis Singapuri, mis esialgu absoluutselt mu reisiplaanide(kui mul üldse midagi sellist oli) hulka ei kuulunud. Juhtus aga nii, et Ester pidi 1-12 dets siin Vipassana läbi tegema ja kuna ma leidsin eriti odavad lennupiletid, siis mõtlesin, et oleks ju tore talle väike üllatus teha. Muidu mõtlesime aastavahetuse kanti Tais kohtuda. Üllatuse tegi hoopis tema mulle, kui paar päeva enne oma lendu sain teada, et ta on hoopis teel Kambodza poole ja Vipassana tuleb kunagi hiljem.

Nojah, mis seal ikka, siin ma nüüd olen! Kui välja arvata see, et siin maksab kõige odavam öömaja täpselt 8x rohkem, kui maksin keskmise öömaja eest Indias ja metrooga mõni kilomeeter maksab samapalju kui Indias rongiga u 400km, siis muidu tundub see linn/riik päris huvitav ja potentsiaalne. Õnneks meenus mulle ka järsku couchsurfing ja tänaseks leidsin endale juba võõrustaja!

Ehk peale mõnda päeva kirjutan Singapurist natuke pikemalt. 21.detsember lendan Malaisiast Saigoni, Vietnamisse, kus lõpuks Estriga kokku saame ja kui kõik klapib, siis suundume peale aastavahetust Hiina!

Vahepeal nagu midagi blogimisväärset juhtunud pole, mis aga ei tähenda, et mul igav oleks olnud. Vaikselt avastan siin igasugu asju enda seest ja enda ümbert :)

Indias olin siis täpselt 2 kuud, mis möödusid päris kähku. Nagu isegi arvata võite, jäin kõigega rahule ja soovitan soojalt - India on uskumatult värvikirev ja vapustav maa, millel on kõigile midagi pakkuda. Samas võib seal reisimine päris kurnav ja intensiivne olla, seega 2 kuud oli minu jaoks täpselt paras.

Mis ma ikka veel öelda oskan? - Oooo India, küll ma veel tagasi tulen!

Soojad tervitused Sikkimist!

2009-12-08T04:47:00.000-08:00

Raporteerin!

2009-11-24T04:51:00.000-08:00

Tere!

Olen jõudnud põhja! Õnneks ainult ilmakaare mõttes.

Täpsemalt peatun Dharamsalas, Himachal Pradeshi maakonnas, kuhu saabusin peale kümnetunnist bussisõitu, millest u 9 tundi möödus 55aastase Austraalia professoriga tõe, õnne ja elu mõtte üle filosofeerides. Pean mainima, et kogu reisi jooksul pole vist teiste välismaalastega kokku ka nii pikalt vestelnud, rääkimata selliste paeluvate teemade arutamisest. Harva juhtub, et kellegagi nii hea jutu peale saada ja üksteist nii hästi mõista. Kim Sawyer käis Indias 32 aastat tagasi umbes samasugusel seljakotireisil nagu mina praegu. Hiljem sai temast Melbourne´i ülikooli tunnustatud finantsvärgi(on eesti keeles selline asi?) õppejõud. Olles sel alal töötanud üle 20 aasta, hakkas ta vaikselt aru saama mis tegelikult oluline on ja mis pole, alustas varem pensionipõlve ning nüüd on tõe otsingud ta tagasi Indiasse toonud. Järgmisel hommikul leiab aset veel üks huvitav arutelu, kus meie vestlusringi lisandub juhuslikult uskumatult kõbus 82 aastane prantsuse rändurist vanadaam, kes on vist maailmale juba 236 tiiru peale teinud ja räägib meile ajast mil enamus kohti olid veel turistidehordide poolt rikkumata ja isegi rohi olevat sel ajal rohelisem olnud.

Niisiis on Dharamsala u 1500m kõrgusel mägedes asuv linnake, mille kohta öeldakse, et enam lähemale Tiibetile pole Indias võimalik. Tõepoolest - Tiibeti põgenikud on indialastega võrreldes tugevas ülekaalus, tänavad on vallutanud Tiibeti käsitööd/ninni-nänni pakkuvad suveniiripoed-letid ja kõikjal kulgevad siinsetes budistlikes kloostrites elavad muhedad mungad. Üks põgenik jagab siin täna, homme ja ülehomme avalike loengute käigus huvitavaid õpetussõnu ning on arvatavasti kõige kuulsam tiibetlane üldse. Nimeks tal Dalai Lama. Enamuse ajast jagab ta küll õpetussõnu igas võimalikus maailma nurgas, aga kui ta seda ei tee, siis viibib ta Dharamsalas, mis on ta koduks olnud juba 50 aastat.

Ta loengute juures köidab mind kõige rohkem seesama, mis Vipassana juureski. Nimelt ei ole nende eesmärgiks budismi kuulutamine või mingisuguste reeglite,dogmade õpetamine. Räägitakse sellest, mis on universaalne ja vastuvõetav kõigile - kuidas vabaneda illusioonidest, näha asju sellisena nagu nad on ja elada õnnelikku elu, seega ei ole oluline, kas õpetuste vastuvõtjaks on hindu, juut, budist, kristlane või moslem. Kõigil on võrdsed võimalused vabanemiseks.

Loengud peetakse Vene budistide kogukonna palvel, seega lisaks niigi kirjule rändurite seltskonnale on linna vallutanud venelased. Isegi paljud mungad, kes välimuselt on 100% asiaadid, räägivad järsku ladusat vene keelt ja mindki peetakse millegipärast tihti välimuse põhjal venelaseks.

Saabusin õhtupimeduses ja pidin leppima esimese külalistemajaga, mis asus keset möllu ja lärmi. Tuba oli eriti kõle, pisike ja ka vaade ei olnud väga kiita(kollane paneelsein). Mõtlesin et peaks midagi paremat otsima, aga ei viitsinud nagu midagi ette ka võtta. Järgmisel hommikul linna avastades eksisin muidugi ära jälle(nii juhtub u 50% kordadest, kui vähegi kaugemale lähen) ja turnides mingil mäeküljel ilmus kusagilt mingi mees, kes mulle tuba pakkus. Tal oli sellel esmapilgul ainult mõne pisikese elumajaga asustatud mäeküljel külalistemaja ja nii saingi sama raha eest eriti hubase ja u 2x suurema toa. Mul on suur rõdu, ümberringi mäeahelikud, orud, ojakesed, eesleid talutavad pilusilmad ja natuke kaugemal Himaalajate lumised mäetipud - parim öömaja siiani! Ainult et mu vannitoas elab mingi lind!! Esimesel õhtul uniselt hambaid pestes lendas ta ilma igasuguse hoiatuseta boileri tagant välja ja hakkas mööda vannituba paaniliselt tiirutama. Oleksin ennast ehmatusest täis lasknud, kui poleks ennast just vahetult enne seda tühjaks lasknud.

Veidike külm on siinkandis. Öösel nulliringis ja kui päeval soojade päiksekiirte teelt kõrvale sattuda, siis hakkab ka päris jahe. Õnneks on mul toas mingi väike küttekeha, mida saab vajaduse korral ka rösterina kasutada :)

Ei usu, et ma siit järgneva nädala jooksul kuhugi kiirustama hakkan. Ja polegi ju vaja...

Meditatsioonimaraton

2009-11-16T04:12:00.000-08:00

Möödunud 10 päeva olid raskeimad, aga kahtlemata ka kõige paremini kasutatud päevad mu lühikeses elus.

Raske oleks siinkohal kogu selle tehnika olemust lahti seletada ja detailidesse laskuda. Lühidalt eesmärk:

Enda keha jälgimise ja sensatsioonidele mittereageerimise kaudu juurida sügava "mõistuseoperatsiooni" käigus endast välja kogu kurbuse, viha, ängistuse, muude negatiivsete emotsioonide algallikad, et nad ei saaks tulevikus uuesti pinnale tõusta ning lõputu nõiaringi kaudu ennast üha uuesti ja uuesti korrata ja paljundada. Saada vabaks ja õnnelikuks.

1-3 päev

Kui sa pead järsku iga päev kell 4 tõusma ja päeva jooksul kokku 10 tundi ühe koha peal istuma, siis ei saa see mingil juhul kerge olla. Tehnika algusfaas on selline, et peame kogu oma tähelepanu hingamisele suunama ja seda jälgima nii nagu see loomulikult toimub, midagi muutmata- sisse-välja, kergelt või sügavalt, läbi vasaku või parema ninasõõrme, häälega või hääletult, vahet pole - lihtsalt jälgi ja teadvusta.

Juba 10 minutit on tõeline piin, rääkimata kahetunnistest sessioonidest. Valud, krampis lihased, kanged jäsemed, üleüldine ebamugavus. Hea küll, võiks ju arvata, et kõige selle kõrvalt võib ikkagi enam-vähem edukalt oma hingamist jälgida, aga oo ei - uskumatu kui palju pahna ja mittevajalikku järsku sulle meelte sügavustest ette visatakse. See mõtete mass tuleb ja haarab sind lihtsalt endasse. NII! KESKENDU! Unusta kõik. lükka kõrvale, lihtsalt ole ja vaata hingamist - oo ei, siis tulevad erinevatele situatsioonidele ja mõtetele vastavad viisijupikesed, isegi sellised mille talletumisest kusagil aju soppides mul pole aimugi olnud.

Kõik mediteerimissessioonid toimuvad suures hallis koos u 80 inimesega ja oma mõtete kontrollimisele ja ebameeldivustunde unustamisele kehas ei aita kohe üldse kaasa aeg-ajalt üle vaikuse kostuvad kõiksugu kaaskannatajate väljutatud "loomulikud" helid. Kuidagi suudan taluda ja aktsepteerida köhimist ja aevastamist, aga pidevad röhitsused, krooksud ja peeretamine ei pane kohe üldse välist keskkonda unustama. Ja siis need paabulinnud, kes on kõikjal ümber meie keskuse ja kräunuvad nagu vaevatud paarilist otsivad kassid.

Teise päeva lõpuks mõistan, et oma jalgade vähese paindumise tõttu võiksin saada paremaid tulemusi tooli peal istudes ja pärast õpetaja nõusolekut ma selle ka saan. Asjad hakkavad veidike paranema. Iga päeva lõpus on tunniajane videokursus, kus Goenka räägib meile täpselt tehnikast, ajaloost ja sellest mida me tundma peaksime. Oma siiruse, naljade ja huvitavate lugudega muudab ta selle osa päevast tõeliseks õnnistuseks ning mõnedel õhtutel on sealt saadud inspiratsiooni ja positiivsuse tundega lausa kahju mõelda, et järgmisest meditatsioonist lahutab meid terve pikk öö. Tegutseda tahaks kohe ja kõik kuuldu praktikasse panna. Kolmanda päeva õhtul öeldakse meile, et see mis me seni tegime on kõigest vajalik eeltöö, et saaks neljandal päeval päris Vipassana tehnika juurde asuda.

Mis puutub toitumisse, siis ma ootasin enda jaoks midagi raskemat. Kella üheteistkümnene lõunasöök oli alati suurepärane ja rikkalik(100% taimetoit) ning kella viiese "õhtusöögi" puuviljad, krõbuskid ja tee rahuldasid mu toidualased vajadused täielikult. Vähemalt kordagi ei pidanud ma tühja kõhu tõttu kannatama.

4-5 päev

Nüüd tuleb ette võtta kõik kehaosad eraldi ja jälgida millist sensatsiooni sa erinevates paikades tunned. Olgu selleks sensatsiooniks siis sügelus, kõdi, valu, värin, põrin, torge, kuumus, külmus, tuimus, vibratsioon, kangus - vahet pole. Põhiline on see, et käid kogu oma keha väikeste alade kaupa läbi ja misiganes sensatsiooni tunned, jälgid seda ega reageeri mitte mingil viisil ei vaimsel ega kehalisel tasandil. See tähendab avastad sensatsiooni, jälgid seda, aktsepteerid selle olemasolu, kuid ei liigita seda kuidagi. Sensatsioon on sensatsioon ja oma olemuselt kõik sarnased - pidevas muutumises ja mööduvad, ükskõik kui meeldiv või ebameeldiv tunne see ka poleks.

Mingil imelikul kombel hakkan juba neljanda päeva lõpuks endas vaikselt muutusi tundma. Kogu 10 päeva jooksul ei ole lubatud üksteisega sõnagi vahetada ja keskuses ringi liikudes peaksime ainult enda ette maha vaatama, et vältida igasugust kontakti teiste mediteerijatega. Pauside ajal valdavad mind kohati veidrad positiivsushood ja hakkan aru saama miks kontakti vältimine vajalik on - minus tekib vastupandamatu soov mõne inimese poole vaadates lihtsalt mitte mingil põhjusel naerma pursata kuigi situatsioonid on täpselt sama neutraalsed nagu kõikidel eelmistel päevadel. Tihti on lausa raske ennast tagasi hoida ja nii ma pingsalt maha vaadates ja kapuutsi üle pea tõmmates omaette kõndides kõkutan.

Ka kehalised kannatused vähenevad ja viienda päeva lõpuks suudan ühes asendis juba ilma suurema pingutuseta tunnikese ära istuda. Mõtted ei voha enam ja neid saab enamjaolt vabalt kontrollida. Ka välised tegurid ei paista mind enam nii väga häirivat. Liigun oleku poole, kus suudan keskenduda ainult oma kehalistele sensatsioonidele ja muu ei tundugi enam oluline ega häiriv.

7. päev
Olen jõudnud sellise seisundini, et kui näiteks mu otsaette maandub sääsk mind mõnuga imema, siis suudan säilitada täieliku keskendumise ja jabural kombel tunnen rõõmu sellest, et saan talle kasulik olla!(nende päevade jooksul on meile kõikide elusolendite tapmine keelatud)

Salaja teisi jälgides avastan, et ka nendes on toimunud muutus, vähemalt väliselt. Kui alguspäevadel võis nende olekust ja nägudest peamiselt kurnatust välja lugeda, siis nüüd muutuvad omaette muhelevad või kaugustesse vaadates unelevad kujud üha tihedamaks. Üldise meeleolu tõusu on tunda igal sammul kogu keskuses.

8-10 päev
Ka juba eelmistel päevadel, aga nüüd intensiivsemalt jõuan endas kuidagi spontaanselt erinevate selgusteni. Igapäevaste kogemuste ja läbielamiste kaudu voolavad minusse kaheldamatu väärtusega tõed ja arusaamad. Paljud asjad tunduvad nii selged, lihtsad ja loogilisemad kui kunagi varem.

Kümnendal päeval kell 10 lõpeb noble silence ja me võime kõik oma tunded verbaalselt väljutada, kui soovi. Kõik u 60 meest on enamasti nägupidi tuttavaks saanud ja esimesed sõnad, mida paljude suust kuulen on: which country sir? what is your name? Automaatselt moodustuvad grupikesed, kes elavalt oma läbielamisi hakkavad jagama. Üle kogu keskuse on kosta valjut jutumulinat ja südamepõhjast vallapääsenud naerupahvakaid mis omakorda nakatavad kõiki teisi üha enam ja enam. Isegi need, kelle ma kursuse jooksul oma peas olin tembeldanud eriti kurjadeks, tõsisteks või lihtsalt imelikeks kujudeks leebusid ja särasid ainult puhtast headusest.

Mina sattusin oma emotsioone jagama kõigi nendega, kes koos minuga iga õhtu inglisekeelset kursust kuulasid/vaatasid(kõik kohalikud teistest osariikidest ja 1 saksa 50ndates mees, kellele see oli juba mitmekümnes kursus ja kelle esimene kord oli 1985.aastal otse Goenga käe all) ja kes seega olid mulle juba mingil määral lähedasemaks saanud. Tuli välja, et nad õpivad kõik koos(mitte sakslane) katoliku preestriteks ja kolmeteistkümnest õpinguaastast on neil käsil juba kaheteistkümnes. Vipassana 10-päevane kursus on neile õppekavas ette nähtud, seega on nad siin kohustuslikus korras ja seega ei võtnud nad seda kahjuks nii tõsiselt kui oleks võinud. Lisaks ei läinud mõned teoreetilised aspektid kokku nende usuga ja see takistas neil kõike 100% omaks võtmast. Siiski oli kirjeldamatult vabastav nendega kõike jagada ning nende arvamust õpitust ja läbielatust kuulda.

Jajah, ma tean - nüüd on see koht, kus ma kõik kokku võtan ja kirjutan, mis ma sealt siis lõppudelõpuks sain või mida täpselt õppisin. Kui ma ainult seda teha oskaks... Põhiline on see, et see oli kõigest sissejuhatus sellesse tehnikasse ja see kui palju sellest kasu on hakkab selguma igapäevastes situatsioonides ja oleneb sellest kui hästi seda kõike ellu rakendada. Samuti usun, et kogemus on väga erinev olenevalt sellest millist elu sa enne seda elanud oled ja mida oluliseks pidanud.

Mina isiklikult juba tean, et tänu sellele kursusele suudan ma elada rohkem olevikus ja nautida iga hetke koos kõikide oma negatiivsete ja positiivsete külgedega veel rohkem kui seda siiani tegin. Kindlasti muudab see mind veel vabamaks ja sõltumatumaks välistest teguritest, mida ma niikuinii ei saa muuta ja millel ei ole lihtsalt mõtet lasta oma üldist heaolu alla viia. Usun veel, et hakkan jõudsamalt liikuma selles suunas, et paremini teisi inimesi mõista, neid igal võimalusel aitata ja kõigi vastu igas olukorras hea olla. ideaalis...

Ooohh ma ei kujuta ette, kas ma suutsin selle kõik mõistetavasse keelde ka panna. Võib juhtuda, et lugejale jääb nii mõndagi selgusetuks või siis lihtsalt mulje, et ma olen ära keeranud vms :D Igatahes võin täie kindlusega öelda, et tunnen ennast paremini kui kunagi varem ja soovitan absoluutselt kõigil see omal nahal läbi kogeda - siis on kõik selgem.

Vipassana keskuseid on üle euroopa päris palju ja lähimad meile isegi Soomes ja Leedus(talvel seal küll kursusi ei korraldata), seega kui vähegi mingi huvi tekkis ja võimalus tekib, siis minge ja kaege ise! www.dhamma.org

mõne jaoks paradiis

2009-10-31T04:34:00.000-07:00

Which country, sir?
What is your good name?
How long stay India?
How many brothers?
What is your profession?
Alone you come to India?

Nii kulgevad tüüpilised vestlused kuid keelebarjääri tõttu tihti enam edasi ei arenegi. Siiski on ka neid kes teavad rohkem keelt ja kellega võib päris asjaliku jutu peale saada. Üldiselt on vist kohalikega tutvumine kõige lihtsam asi üldse. Eelmainitud küsimusi tuleb vahel ikka mitmest ilmakaarest ja peale viieminutilist vestlust ongi jälle üks good friend juures. Eranditult on kõik lobisejad meessoost ja ühegi naisega pole ma seni isegi põgusalt midagi rääkinud - neid lihtsalt pole eriti kusagil ja avalikes kohtades on mehed tugevas ülekaalus.

Siiski! Eile saabusin Goasse ja esimese bussi peal sattusin istuma ühe naise kõrvale...kes hakkas ISE minuga väga ilusas inglise keeles rääkima! Juliana on 71, aga näeb välja nagu 51. Elanud 15 aastat Pakistanis ja 15 aastat Saksamaal, üdini positiivsust kiirgav ja särav. Räägib, et ta on alati, ükskõik kus, õnnelik ja ei näe kelleski/milleski midagi negatiivset kuna Jumal on alati temaga. Usult katoliiklane, aga kirikus ei käi ja näeb Jumalat veidike teistsugusena. Tema õnne valem:
75% eneseusku+25% jumalat=muretu elu
Lihtne!
Poputas mind paaritunnise bussisõidu ajal korralikult, sest ma pidin niii sarnane ta lapselapsega olema(isegi päevapealt sama sünniaeg) ja kutsus külla ja lubas mulle Goas kõike näidata ja tutvustada mis ma tahan.
Oma juttude ja olekuga suutis ta mulle palju anda - kogu ülejäänud päeva tundsin endas ülevoolavat positiivsust ja vajadust seda kõigiga jagada ja särada. Olen ütlemata rahul, et mul on võimalus teha seda mida ma kõige rohkem tahan ja olla õnnelik.

Goa on pisike osariik läänerannikul, kunagine portugali koloonia, aga üldiselt erinevate sissetungijate teelt kõrvale jäänud. Tänu oma pikale rannajoonele ja kaunitele liivarandadele vist kõige suurem turistide meelispaik üldse kogu Indias. Paljud rannad on vallutatud luksuslike puhkekeskuste ja paketituristide poolt, aga siiski leidub ka teistsuguseid kohti. Mina peatun põhja-Goas, Arambolis, kus muhedad hipirändurid ja muidu elunautijad on kohalikega võrreldes tugevas ülekaalus(nii tundub vähemalt). Paljud on siin juba korduvalt varem käinud ja kuna muretu õhkkond haarab endasse, jäävad siia päris mitmeks kuuks ja tulevad ikka tagasi. Siin on väga palju venelasi kusjuures.

Emme andis mulle kodust lahkudes Eesti värvides murumütsikese kaasa ja ütles: "sa ju lähed ikkagi Eestit esindama!" Päris hea päiksekaitse ja täna õigustas ennast täielikult - mulle öeldi tänaval TERE! Ja nii tutvusin esimese eestlase, Riinaga, kes on ka alles 3 nädalat reisinud ja selles suhtes päris sarnane, et ta reis kestab määramata aja ja tal pole aimugi mis ta paari nädala või veel vähem paari kuu pärast teeb. Eesti keelt on tore rääkida (praeguseks on mu mõtlemine juba pool inglise-pool eesti keeles) ja eriti tore seiklusi ja muljeid jagada.

Ühesõnaga, olen leidnud päris sobiva koha, kus aega veeta kuni meditatsioonimaratonini.

PS! Ärge pahandage ega muretsege, kui ma tihti ei kirjuta. Vahel tundub see pigem kohustuse ja piiravana, kuid siiski teinekord jälle tuleb kohe väike kirjutamistuhin peale. Luban, et üritan neid tuhinaid võimalikult hästi ära kasutada.

Järgmise tuhinani!

5-16 november Vipassana

2009-10-18T02:33:00.000-07:00

Teadsin juba enne siia tulekut, et tahan osaleda 10-päevasel Vipassana meditatsioonikursusel,
mida ma ka varsti teen.

Kunagi(u 2500 aastat tagasi) oli see Indias, budismi sünnimaal, laialt levinud meditatsioonitehnika, aga igasuguste võõrvägede sissetungide tõttu hakati seda vaikselt unustama ja pikka aega harrastati aktiivselt ainult Birma kloostrites.

Kuni tuli mees nimega S.N.Goenka ja hakkas looma Vipassana meditatsiooni keskusi. Tänaseks on neid juba ainuüksi Indias 50 ringis, lisaks veel sajad keskused üle kogu maailma, mis asuvad looduskaunites kohtades, eemal linamürast ja muudest segavatest faktoritest.

Mehed ja naised on eraldi. Kursusel osalejatele on nende 10 päeva jooksul keelatud valetamine, tapmine, igasugused seksuaalkontaktid, varastamine ja kõik joovastavad ained. Raamatud, mobiilid ja muu meelelahutus tuleb samuti unustada, keelatud on igasugune suhtlus teistega (ka silmside) ja süüakse rangelt taimetoitu.

Päevakava pole ka just meelakkumine - ärgatakse iga päev kell 4, järgneb 2 tundi meditatsiooni, hommikusöök, 3 tundi metiteerimist, lõunasöök(peale mida võib ainult äärmisel vajadusel mõne puuvilja süüa), veel meeletus koguses meditatsiooni üksikute pausidega.

Eesmärgiks vaimne puhastumine, vabanemine negatiivsetest emotsioonidest ja muust üleliigsest läbi keha ja vaimu tasakalu leidmise ja arendamise. Paljus peaks enesejälgimise kaudu jõudma ülima selguseni ja nägema asju nii, nagu nad tegelikult on. Kui mõistad, mis on su emotsioonide ja tunnete algpõhjusteks, tekib enesekontroll, arusaamine ja sisemine rahu.

Vähemalt ideaalis ja 100% pühendumuse juures peaks nii minema. Ei tea, kas see üldsegi sobib minule või kas ma ka selle 10 päeva vastu pean. Igathes ei ole probleemiks see, et praktiline kogemus meditatsiooniga mul puudub. Loodan positiivset ja valgustavat kogemust.

ootusärevus kasvab iga tunniga ja loodetavasti teen järgmise sissekande siia juba uue ja parema inimesena.

Soovige mulle edu!

lisainfo: www.dhamma.org

Moslemitest natuke

2009-10-17T04:19:00.000-07:00

Lasen Mumbaist varvast. Esimene rong, kuhu õnnestub pilet saada viib mind Andhra Pradeshi provintsi pealinna Hydarabadi, mis oma 7 miljoni elanikuga ei tundu kohe kuidagi parem kui Mumbai ja kust tahaks ka kohe kuhugi vaiksemasse kohta edasi minna.

Siiski läheb teisiti ning olles teel bussijaama piletit ostma, kostub seljatagant juba veidike häirivas ninahäälses hinghlise(pool hindi pool inglise) keeles "what is your good name, sir". Tutvun filmimehe Naveed Khaniga, kes näeb minus suurt potentsiaali ja me sõidame ta kontorisse, kus tutvun ta filmistaarist vennaga ja mingi produtsendiga Mumbaist. Nad tahaksid mulle mingisugust väikest osa filmis, kus tuleb actionit, nalja, romantikat, draamat ja loomulikult palju tantsu ja laulu - nagu ühes õiges India filmis ikka. Neil on suured plaanid: "if we work together as a team, we can make biiig money and be very famous". See pole neil esimene film.
Hydarabadi filmitööstus on peale Bollywoodi üks India suurimaid ja olen ka teistest välismaalastest kuulnud, kellele nii filmirolle on pakutud ja isegi päris hästi makstud, seega olen pakkumisele avataud, aga ei tea, kas ennast juba millegagi nii kinni tahaksin siduda ja kas peaksin neid inimesi 100% usaldama. Mõne tunni pärast algab sealsamas casting - mina lahkun ja nad lubavad ühendust võtta.
Kahjuks või õnneks pole nad seda peale nädalat veel teinud, las ta siis olla.

Tekivad ka teised tutvused - Õhtul jalutan pargis ja tutvun kohaliku moslemipoisi Mubassariga. Peale 10 minutit vestlust oleme juba parimad sõbrad ja ta kutsub mind endale külla, et oma vendadele tutvustada. Oleks ju ebaviisakas keelduda! elab koos vendade ja onupoegadega(kutsub neid mõlemaid vendadeks), keda on kokku 7-9, täpselt ei tea, igasugused sebivad seal ringi.

Kui Indias üldiselt on Hinduism tugevas ülekaalus, siis siin linnas on enamus Moslemid, keda on lausa üle 70% Aga nagu juba Indiale kombeks, on ka siinne seltskond värvikirev - kristlased, budistid, hindud, sikhid ja sellised tegelinskid, keda ei oska veel oma vähese teadmisega kuhugi liigitada. Nii nad siin enamasti rõõmsalt ja rahumeelselt üksteise uskumusi ja kombeid austades külg-külje kõrval koos elavad.

Igatahes näitasid need moslemid mu vastu ülimat sõbralikkust ja külalislahkust üles ja palusid ka õhtusöögile jääda. Rõõmsalt rääkisid nad mulle oma maailmavaadetest ja mul õnnestus oma minimaalsetele teadmistele islamist kohe tublisti lisa saada:

Moslemitel on rangelt 1 jumal - Allah kõikvõimas. Tal ei ole kindlat nägu ega kuju ja kellegil ei ole võimalik kunagi teda näha. Ta on kõikjal, meie sees ja meie ümber. Mohammed oli kõige tähtsam prohvet, kes Allahi sõna kuulutas, aga nad tunnistavad prohvetina ka näiteks Jeesust. usuvad ka, et esimene inimene, kelle Allah lõi, oli Aadam. Eeva kohta ei jõudnud küsida.

Peale surma lähevad kõik nö magama või teadvustamata ootereziimi - head ja pahad, moslemid ja teised. Selles olekus ollakse kuni viimase kohtupäevani, mille tulekuaega ei tea täpselt keegi. Kui ma õigesti aru sain, siis esimene märk selle päeva tulekust on see, kui Jeesus naaseb maale - siis on veel 40 aastat aega.

Viimasel kohtupäeval otsustab Allah, kes läheb taeva ja kes põrgu. Kui sa oled kogu elu hea moslem olnud, 5 korda päevas palvetanud, Ramadani ajal ilusti paastunud ja vaestele annetanud(neil on isegi pühas Koraanis arvutused, mis näitavad kui suure osa varast peaks Ramadani ajal vaestele jagama), siis lähed peale viimast kohtupäeva otse taevasse. Kui mõni eelmainitust on tegemata jäänud või oled midagi muud halba teinud, siis lähed põrgusse, kus sa saad vastavalt oma kuriteole karistuse, mille kandmise järel oled ka sina lubatud taevaväravate vahele - Allah andestab. Kui sa oma elus Allahit leidnud ei ole ja mõne teise jumala pooldaja olnud, siis lähed otse põrgusse ja kannatad igavesti.

Räägime ka õnnest, mispeale nad kõik säravad, suud kõrvuni, ja lausuvad et nad on iga päev ja alati õnnelikud Allahile tänulikud, et neile on antud võimalus siin elada ja ainsat jumalat kummardada..

Mu uued sõbrad pärivad ka väga uudishimulilkult Eesti kohta ja ma räägin neile meie imetillukestest linnadest, lumest, inimeste kinnisusest, noa ja kahvliga söömisest. Räägin ka sellest, mis toitu meil saab - kartulitest ja sellest kui palju meil sealiha süüakse ja vahel ka metssea liha ja.... UPS! järsku on kõigil näod pikaks ja hapuks veninud - olin juba unustanud moslemite suhted sigadega. Pole hullu.

Ai! Meil on siin praegu Diwali - hindude suuuuur festival, umbes nagu meil jõulud, ainult et palju rohkem kärtsu,mürtsu,möllu. Internetipunkt läheb nüüd kinni.

Järgmise korrani!

Teeks siis otsa lahti...

2009-10-10T04:04:00.000-07:00

Nii!
Uskumatu, aga mul õnnestuski lõpuks Cyber Cafe leida!

Ei teagi millest alustama peaks või kuidas see blogipidamine välja hakkab nägema(igatahes mitte selline nagu eelmise reisi ajal) ja kui tihti ma üldse viitsin/saan siin seda teha. Siiski oleks ju tore vahel midagi kirja panna, seega võiks proovida - vaatame mis välja tuleb.

Niisiis, miks ma siin olen ja mis mul plaanis on? - kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ei tea miks ma just siin olen ja plaane nagu ka eriti pole. Ma tean ainult, et siia tulek oli minu jaoks praegu kõige õigem asi ja täpselt midagi sellist ma oma elus vajasin - mitte et kodus midagi valesti või halvasti oleks olnud, vastupidi. Lihtsalt alati saab ka palju paremini minna.

Ahjaa, ma olen Indias, Mumbais praegu! Alles teist päeva. Tulin läbi londoni, kus mul oli päeva jagu aega ja kohtusin Onutütre Katiga, kes seal elab. Mumbai lennukist jäin maha, sest suured lennujaamad on vastikud ja ma olen tuulepea. Õnneks pakkus Kati öömaja(mis tal üle jäi) ja 136naela eest sain pileti 24h edasi lükata. Sugulussidemed taastatud, nagu Kati ütles. Tõepoolest - kui järgi mõelda, siis ma pole temaga kogu elu jooksul kokku ka vist nii palju rääkinud, kui nende päevade jooksul. Äärmiselt positiivne!

Mumbai

Esmased muljed - lõputu, segane, hoomamatu. Natuke peata kana tunne - ei osanudki kohe midagi välja mõelda ja ette võtta(asi võib ka selles olla, et mul pole ühtegi raamatut, kaarti ega taustinfot - ma ei pidanud seda kodus kuidagi oluliseks). Minusuguse backpackeri jaoks oli öömaja ka raske leida - hosteleid, guesthouse päris vähe, enamjaolt juba täis, hinnad kõrgemad kui võiks. 600 ruupia eest öö(u 150 eeku) sain kahese toa endale.

Kogu päev kolasin lihtsalt ringi. Takso on päris tore ja odav (u pooleteise tunni eest, mis ma taksos veetsin ja ikka pääääris pikki vahemaid läbisin, küsiti natuke alla 50 eegu)

Toit on suurepärane ja soodne (5-15 krooni korraliku eine eest).

Ilm on ideaalne, 27-30'C ringis ehk siis päris talutav.

Inimesed tunduvad olevat siirad, uudishimulikud ja positiivsed. Vastupidiselt ootustele ka need, kes sulle midagi pakkuda tahavad. Siin pole veel meeletut pealepressimist kogenud. Kõik on pigem mänglev ja talutav.

Praegu on teine päev, olen erinevates linnaosades käinud(ka täiesti tsentrumis) ja päris palju ringi kõmpinud, aga üllatav on see, et turiste olen selle aja jooksul näinud niiii vähe, et nad saaks kahe käe sõrmedel üles loetleda.

Vaeseid ootuspäraselt palju, ei maksa vist detailidesse laskuda. Ehk teine kord.

Kogu see uskumatult intensiivne müra, liikluskaos, möll, räpasus, lärm ja ülerahvastatus teeb Mumbai äärmiselt kurnavaks ja minu jaoks pigem ebameeldivaks linnaks. Kui võimalik, sõidan rongiga juba homme või ülehomme lõunapoole.

Ja juba ma tean, et mulle hakkab Indias väga meeldima ja paremat kohta oma pensionipõlve alustamiseks ei ole. Tunnen küll tsipa üksindust, aga mitte negatiivses mõttes. Ma pole lihtsalt kunagi nii reisinud ja selline seisund vajab harjumist. Üldiselt naudin oma seltskonda ja olen õnnelik, et pean ainult endaga arvestama, saan asjadesse rohkem süveneda ja mis peamine, palju mõelda ja ennast arendada.

Sees on hea tunne ja palju-palju ees.

Tervisi lugejatele!

HÕUM!

2008-06-27T11:13:00.000-07:00

jei!

117.p2ev (17.06) - tere j2lle, tsivilisatsioon!

2008-06-17T03:24:00.000-07:00

Tai on meid juba p2ris palju suutnud yllatada. V2ga positiivselt yllatada. Kui oled yle kahe kuu veetnud Vietnamis, Kambodzas ja Laoses, on Taisse tulek lausa taevalik ning siinne tsiviliseeritus v6tab pahviks. Esimesena hakkasid muidugi silma eriti korralikud ja mitmerealised teed, millel arvatavasti ei ole kohe mitte kuidagi v6imalik 100km 5 tunniga l2bida. Esimene linn, mis meie teele j2i ja kus pidime ka 88maja leidma, oli Nan, kus elab vaid u 25 000 inimest ja mida kujutasime ette pigem suure kylana, mis on sarnane Laose v6i Kambodza v2ikelinnadega (isegi Vientiane oli pigem suure-suure kyla kui linna moodi). Tegelikkuses ootas meid ees t2ielik city - tihe liilus, palju valgusfoore, ATM-id ja suured uhked pangahooned iga nurga peal, supermarketid (Laoses ja Kambodzas neid praktiliselt ei eksisteerinud. Olid ainult v2iksed poekesed inimeste elutubades, kus eriti midagi ei saanud ja hinnad ka k6rged), suured elektroonika ja muu moodsa kauba poed - yhes6naga sama l22nelik (v6i isegi rohkem) kui Euroopa linnad.

Ja k6ik on palju odavam! L6puks oleme me riigis, mille hinnad on v6rreldavad vana hea Hiina hindadega. M6ned asjad on veelgi doavamad. Paljudes s88gikohtades saab 10 krontsa eest v2ga hea k6hut2ie ja eriti maitsvate troopiliste viljade kilohinnad on 7-15 krontsa! Eriti m6nusad kohad on marketid, kust saab super odavalt k6iksugu erinevat n2ksimist grill v2rkidest pannkookideni.

H22letada on siin lausa lust - teedel tihe liiklus, kaste on ka palju, ootama ei pea kunagi yle 10 minuti, kuna Tai inimesed on super toredad ja abivalmis ning ei kujuta yldse ette, et m6ni raha v6iks kyydi eest kysida. Siin ollakse vist isegi natuke kursis selle n2htusega. Enam ei vaadata meid veidralt ja enamjaolt saadakse t2pselt aru, mida me tahame. Paljud oskavad p2ris h2sti inglise keelt.

Edasi kulgesime Tai suuruselt teise linna, Chiang Maisse. Kui juba 25 000 elanikuga v2ikelinn p6hjustas meis sellist vaimustust, siis v6ib ette kujutada, milliste maakatena me ennast seal, kus inimesi rohkem kui Eestis, tundsime - pahviks olime l88dud, kuna ei kujutanud yldse ette, et Tai omadega nii heal j2rjel on. Chiang Mais palju toredaid kohalikke, odavaid s88gikohti, m6nusaid marketeid ja second-hand raamatupoode.

Plaanis oli edasi vaikselt Bangkoki poole minna, vahepeal m6nes kohas peatuda ja siis uurida m6ned p2evad Bangkoki elu, et saaks aimu, kui kaua enne lendu tagasi peaks minema, et tegevust j2tkuks. Sealt edasi eriti ilusat l6una Taid oma paradiisirandade ja -saartega avastama. Juhtus hoopis nii, et auto, mille peale h22letasime, s6itis otse Bangkoki ja nii ka meie. 800 km 8 tunniga tundus lausa valguskiirus!

Bangkokist esmased muljed - eriti suuur, v6imas, moodne, l22nelik, turistirohke. Aga tundus huvitav ja teha kui palju. N2iteks k6ikide marketite kuningas - Chatuchak market, kus on yle 15 000 poe ja myygileti, iga p2ev u 200 000 kylastajat ja kust saab absoluutselt k6ike-k6ike-k6ike (odavalt!). Seal l2heb arvatavasti mitu head p2eva.

Kuna Bangkok on lihtsalt uskumatult suur, siis ei kippunud me sealt v2lja h22letama ja esimest korda peale Hiinat s6itsime hoopis rongiga. 12 tundi istumisvagunis ja olime Surat Thani's. Ees ootas paarin2dalane l66gastav puhkus troopilise l6una-Tai palmide all lebotades ja suurt ei midagi tehes - ideaalne l6pp meie pikale ja v2sitavale tripile.

M6ned p2evad Krabis, siis Tai suurim saar, Phuket, millest olime palju vastandlikke arvamusi kuulnud. Asi selles, et yks saare osa, Patong, on yks Tai suurimaid prostitutsiooni pealinnadest ja v2ga-v2ga turistirohke. Uskumatu koht. P2ris-p2ris kirev. Ei ole tegelikult palju s6nu selle koha kirjeldamiseks vaja - peab ise n2gema ja k6ige selle hulluse keskel olema, et asjast aimu saada.Yheks m2rks6naks kindlasti Ladyboy'd. Ja proovi sa peale vaadates aru saada, mis soo esindajaga tegu on.

Meie olime teisel pool saart, Phuket townis, mis oli palju rahulikum ja ehtsam. Meile meeldis. Seal oli ka reisi avastus! Siiamaani parim s88gikoht, kus k2inud oleme. Tegu oli all-you-can-eat kohaga, kus k6igile tuuakse lauale oma v2iksed grillid. Siis on suuuur valik erinevat toorest liha, kala, krevette ja palju muud, mida ise grillida saab. Lisaks palju valmis toite, juurvilju, salateid, puuvilju ja magustoite. K6ike! S88 ennast katki! Hinnaks oli lausa naeruv22rsed 33 eeku n2kku! See oligi vist paradiis...

Phuketist tahtsime tegelikult kusagile veidike p6hja poole minna, aga yks p2ev enne 2raminekut sattusime koos uute tuttavatega vaatama The Beachi filmi, millest suur osa filmitud Ko Phi Phi saarel. Kui meile kohale j6udis, kui paradiisisaar see ikka on ja et Phuketist saab sinna paadiga 2 tunniga, siis oli asi otsustatud.

Ma praegu kyll ei jaksa rohkem kirjutada :)

J2rgmise korrani!

100. p2ev (31.05) - kes ytles, et Eesti kroonides Laoses maksta ei saa?!

2008-05-31T23:38:00.000-07:00

M6nest p2evast Vientianes piisas t2iesti. 5 miljonist Laose elanikust elab seal vaid u 234 000 ja tundub, et tegu on v2ikse linnaga, kus suurt midagi ei toimu - lihtsalt m6nus peatuspaik. J2rgmiseks Vang Vieng. Vientianest oli tyyty ja raske linna suuruse t6ttu v2lja saada ning keegi ei tahtnud meid kohe yldse peale v6tta. Oleksime juba peaaegu kohalikku transporti kasutama pidanud, kui meid yks tore yhendkuningriiklaste paar peale korjas - naine t88tas demineerijana Laoses, Kambodzas ja mees tegi sotsiaalabiprogramme vms Pakistanis. J2lle yks tore ja infokyllane s6it.

Vang Vieng oli pisike j6e22rne kylake seni, kuni selle v6lu avastasid turistid. Praeguseks j22vad juba kohalikud oma arvult v2lismaalastele alla ja peaaegu k6ik linna poed, s88gikohad ja muud teenused on m6eldud ainult turistidele. V2ga huvitavaks ja omap2raseks n2htuseks olid s88gikohad, kus p2evast-p2eva n2idati k6iki hooaegu seriaalist friends. Neid kohti oli seal viie ringis ja pidevalt rahvast t2is. Lauad madalad ja ymber matid-padjad, kus lebotades hypnotiseeritult tundide viisi j2rjest s6pru vaadati. Mis seal salata, endalgi 6nnestus sealviibitud 4 p2eva jooksul oma 20-30 osa 2ra n2ha. :) Teiseks populaarseks tegevuseks oli tubing - traktori sisekummiga j6el allavoolu s6itmine. Kogu m6nekilomeetrise raja ulatuses olid j6e m6lemad kaldad t2is eriti m6nusaid bungalow-stillis baare, kus sai 6lut, mushroom tea'd, happy shake'i ja muud huvitavat lyrpida. Lisaks k6rged hypekad ja k8ied, millega suure kaarega vette swingida - melu kui palju! Iga sellise koha ees olid kohalikud 6ngitsejad, kes viskasid n88ri otsas toika vette ja nii turiste, nagu kalu, pyydsid ja kaldale, enda baari, t6mbasid. K6ik see kokku tegi tubingust p2ris huvitava ja unikaalse kogemuse.

Edasi l2ksime maailma kultuurip2randite hulka kuuluvasse Luang Prabangi linna, millest olime juba palju positiivset kuulnud. Linn oli m6nus - Prantsuse arhitektuuri m6jutused, palju surejoonelisi templeid munkadega, toredad ja elavad kohalikud jne, aga midagi oleks nagu puudu j22nud. Huvitav oli yks hommik kell viis 2rgata ja vaadata, kuidas t2navatel ringi luusivad munkade seltskonna inimestelt elamiseks almusi korjavad.

Maikuu oli juba l6ppemas ja Laoses olime me tegelikult natuke pettunud. V6ibolla oli see sellep2rast, et olime eelnevalt liiga palju jutte kuulnud selle kohta, kui hea, odav ja tore seal on. Tegelikkuses olid hinnad veel k6rgemad kui Kambodzas ja Vietnamis (Hiinast r22kimata) ning kuna olime just nendest naaberriikidest tulnud, ei suutnud Laos enam eriti millegi uuega yllatada. Kuna juuni l6puks on meil Bangkokist kojulennupiletid, otsustasime ylej22nud aja Taile pyhendada. Tegime selgeks, et l2himaks piiripunktiks on Moeng Ngoen ja sinna j6udmiseks on vaja l2bi Sainaybuli (v2ikelinn) ja Hongsa (midagi kyla sarnast) minna. Kokku vaja l2bida umbes 250km. Olime kindlad, et yhe p2evaga j6uame vabalt Taisse, sest hakkame varakult h22letama ja Laose raha, mida oli meil alles minimaalselt, me muidugi viimasest ATM-ist enne taid v2lja ei v6tnud. Sainaybulisse, kust oli veel umbes 110 km piirini, j6udsime kell 12, aga meid sinna viinud autojuht r22kis, et tema teada saavad toda piiripunkti, kuhu me minna kavatsesime, kasutada ainult Laose ja Tai inimesed ja see on yldse mingi v2ike peldik piiripunkt. Ta polnud endas aga t2iesti kindel ja me olime internetist lugenud, et peaksime sealt yle saama kyll. Hongsasse 80 km ja sealt piirini veel umbes 30km. Autosid ei s6itnud, h22letamine ei edenenud. Viimaks tuli yks pisikese kastiga jeep, mis oli juba t2is topitud igast kola ja kohvreid, lisaks seal otsas veel 4 kohalikku. Meie 6nnetuseks tahtsid nad m6lemalt Hongsasse saamise eest 90 000(yle 100 eegu) kippi, aga peale sellist v2ljaminekut oleks meil hakkamasaamiseks veel eriti v2he sularaha alles j22nud. Tegime kurbasid n2gusid ja jaurasime pikalt, aga hinda alla ei saanud. Viimaks n2itasin neile oma tyhja rahakotti, kus oli k6igest 1000 kippi ja lisaks veel 15 eeku. Kroone n2hes hakkas autojuht kohe neid endale p2rima, kuna arvatavasti pidas neid eurodeks v6i dollariteks. L6puks saime kaubale: 5 eeku+100 000 kippi !

Teeoludest polnud meil muidugi aimugi ja arvasime, et paari tunniga oleme kohal ja j6uame piirile (piir lahti kella viieni). Tee (kui seda yldse nii saab nimetada) oli muidugi uskumatult halb - midagi sarnast Kambodza motoseikluse teele, aga p6hja-Laos on v2ga m2gine, niiet sopa ja mylgaste sees tuli s6ita m2gedest yles ja alla. Peale korralikku viietunnist rodeot j6udsime Hongsasse ja pidime 88seks sinna j22ma. Peale 88maja+6htus88ki+hommikus88ki oleks meil j22nud arvatavasti liiga v2he raha, mida piirivalvuritele maksta. Leidsime p2ris odava 88maja ja lugesime raamatust, et seal on veel yks kylalistemaja, kust saab infot Moeng Ngoeni piiriyletuse kohta. Sealt leidsime eest omaniku - eriti m6nusa ja noorusliku saksa vanaproua Monica ja tema ainukese kylalise - Wolfgangi. Neilt kuulsime halbu uudiseid - tollest piiripunktist ei lasta t6esti yhtegi v2lismaalast yle ja sinna on varemgi sattunud r2ndureid, kes on pidanud tagasi p88rduma(teise l2himasse piiripunkti j6udmiseks l2heks 2 p2eva ja oleks vaja palju maksta veel pika paadis6idu eest, lisaks elamine). Veetsime nendega jutustades pika ja m6nusa 6htu ning l6puks sai ka plaan v2lja m6eldud - l2heme ikkagi piirile ja yritame allesj22nud kippide ja 60 eeguga piirivalvurid 2ra osta (neil on meile vajalikud templid olemas kyll, sest varem oli kohalik reisibyroo sarnane asi piisava summa eest turiste yle piiri nihverdanud kyll, aga enam ei tee seda turistide v2hesuse t6ttu). Monica kutsus meid enda juurde veel hommikus88gilegi ja pakkus meile k6ike head-paremat, mida oli just saksamaalt toonud (isegi musta leiba ja juustu!).

H22letamisega j2lle jamasti. Olime vist natuke hiljaks j22nud ja k6ik, kes Taisse 2ri l2ksid ajama, olid juba varakult 2ra s6itnud. Ainuke auto, mis m88da s6itis ja seisma j2i, tahtis j2lle raha! Olime j2llegi sunnitud 5 kroonise k2iku laskma ja k6ik olid 6nnelikud. Nyyd oli meil piirivalvuritele pakkumiseks ainult 100 000 kippi ja 55 krooni alles.

Piiril juhtus see, mis juhtuma pidigi. Mundris mehed kinnitasid k6ik, et sealt ei saa ykski v2lismaalane yle ja meil tuleb kindlalt tagasi minna, nagu just eelmine p2ev olid 3 ameeriklast teinud. Leidsime arvatava p6hityybi ja hakkasime temaga kauplema. 100 000 kipi ja 10 eegu peale k6las korduvalt i can not stamp, you have go back. Mida rohkem kroone juurde pakkusime, seda pikemaks j2id m6ttepausid enne j2rjekordset i can not stamp, sorri 't. Lisaks r22kisime veel, et ylehomme peame Bangkokist koju lendama ja meil on tingimata vaja t2na siit yle saada, kuid ei ole kindel, et ta yldse minimaalse inglise keele oskuse t6ttu midagi sellest aru sai. Kauplesime ja jaurasime 2 tundi ning murdepunktiks oli 100 000 kippi ja 40 krooni. Kutsuti putkasse sisse, k2sti riigist lahkumise kaardid t2ita ja v6eti meie passid, kus symboolselt vahel v2ike kingitus. Templid saime t6epoolest passi ja siis juhtus midagi mystilist - kogu raha anti meile tagasi ja kysiti yhe passi eest 30 bahti, mis on kahe eest kokku umbes 20 000 kippi. J2tsime neile 50 000 kippi ja tegime ruttu s22red, enne kui nad oleks ymber m6elnud.

Siiamaani ei kujuta ette, milles asi oli - maailmas vist ikka on veel tsipake headust alles!

Tai poole peal ei olnud mitte mingit probleemi sellest, et oleme v2lismaalased ja saime paari minutiga ning t2itsa muidu templid passi!

Taisse tulek oli v2ga 6ige otsus. Sellest, kui 2ge siin on ja meie suurest kultuuriSokist kirjutan j2rgmises postituses

90.p2ev (21.05) - huvitav, kas me oleme nyyd Laoses?

2008-05-21T00:36:00.000-07:00

Ratanakiris sai j2llegi waterfall`ides ja isegi vulkaanikraatrij2rves supelda. Seal oli kyll m6nus, rahulik ja ilus, aga paari p2eva p2rast liikusime edasi, kuna ei leidnud enam suurt midagi, mida seal teha.

Laose piirist u 50km asub Stung Treng, mis pidi olema meie viimaseks peatuseks Kambodzas. J6udsimegi h22letades 6htuks kohale ja j2rgmine hommik pidime Laosesse minema. Juhtus hoopis nii, et ma j2in kuidagi j2rsku haigeks ja j2rgmine p2ev oli yle 38 palavikuga eriti halb olla. 6nneks kadus haigus p2eva p2rast sama 2kki, kui oli tekkinud ja saime edasi liikuda. Teepervele ennast sisse seadnud, avastasime, et liiklus on katastroofiliselt v2ike, hoolimata sellest, et tegu on yhe suurima ja korralikuma teega Kambodzas ning viib ainsasse Laose-Kambodza vahelisse piiripunkti. Paari tunni jooksul s6itsid m88da ainult m6ned v2iksed autod ja need, kes seisma j2id, tahtsid raha. Niisiis, olime l6puks sunnitud istuma kohalikke ja nende kraami t2istopitud minubussi ning viie dollari eest lubati meid piiripunktini viia. See on muidu normaalne, et kui sees liiga kitsaks l2heb, siis m6ned kohalikud ronivad s6idu ajal aknast katusele. 10km enne piiri keeras buss suure tee pealt v2ikse kylatee peale. M6tlesime, et ju siis on vaja keegi 2ra visata ja siis l2hme tagasi 6igesse kohta, aga peale segaduses n2gude tegemist anti meile m6ista, et k2esolev minibuss s6idab kyll sinna kuhu vaja, aga l2bi mitmete kylade suure ringiga. Kui olime poolteist tundi s6itnud ja raadiost m2ngiv kohutav kambodza popp oli juba jubedalt ajudele hakanud, peatusime yhes kylad, kust edasi buss ei s6itnud. Seal orgunniti meile moto, kuhu j2lle kolmekesi seljekottidega peale pressisime ja mille juht viis meid kusagile keset metsa mingite hytikeste juurde - tegu oli piiripunktiga, mille olemasolust meil aimugi polnud (Mekongi 22res, p6hiliselt j6eliikluse jaoks).

Motomees viipas hytikeste poole ja t6mbas leelet. Kedagi ei paistnud liikvel olevat, aga siiski ilmus mingi tyyp, kes pani meid verandale lauakese taha istuma ja l2ks ise piirivalvurit yles ajama. Varsti tuligi unine, aga t2htis mees, ajas endale piirivalvuri jaki selga ja prillid ette ning hakkas meie passe uurima. Templid ka l88dud, manas t2htis mees ette t2htsa n2o ja teatas: 1 passport 2 dollar. Olime juba kuulnud, kuidas sellistel piiridel tyybid nii mittemillegi eest lisaraha teenivad ja m6tlesime, et ennast ei lase n88rida. Kui kysisime, et mille eest siis raha v2lja tuleb k2ia, j2rgnes hetkeline m6ttepaus ja siis: for stamp! Meie poolt tuli v2ike paratamatu naer ja no, no, no! Peale j2rgmist m6ttepausi yritas ta meile selgeks teha, et olime yle lubatud aja ja peame hoopis selle eest maksma. J2ime kaljukindlateks ja peagi andis ta meile v2ga n8rdinult passid tagasi.

Nyyd oleks kohe pidanud Laose poolne piir tulema, aga tee l2ks l2bi metsa edasi,nagu iga suvaline kylatee. Tee 22res yksikud majad, poed ja s88gikohadki. Ei saanudki aru, kas olime juba Laoses v6i v2ga suures neutraalses tsoonis.Umbes poole kilomeetri p2rast oli siiski laose poolne piiripunkt. Ka seal kordus sama jama: today all over the world big holiday, 1 passport 2 dollar. Aga see tyyp oli juba palju sitkem, ei j2tnud jonni ja ei olnud enne n6us yhtegi templit l88ma, kui raha n2eb. Ega me ka jonni ei j2tnud ja j2ime sinna lihtsalt passima, mille peale l2ks tyyp putkast minema ja hakkas t2iesti yksk6ikselt oma autot putitama. Natuke ootasime, siis k2isime Laoses s88mas ja olekski v6inud vabalt edasi minna, kui templi puudumisest hiljem nii suurt jama ei tekiks. L6puks l2ksime tagasi ja viskasime m6lema passi eest dollari letti ja h2rra piirivalvur l6i passidesse poolpettunult templid sisse.

Piiri l2hedal on Mekong v2ga lai jasiin on v2ga palju v2ikseid saarekesi, mida kokku kutsutakse 4000 island`iks (ma ei tea, palju neid tegelikult on). Esimeseks peatuspunktiks Laoses Don Deti saar. Teel sinna sai yllatuda, kui palju arenenum on Laos Kambodzast: kui kambodza pool viis piirini nigel kruusatee, siis Laose poolelt algas kohe hea asfalttee. Paljud liiklusm2rgide ja jooned tee keskel ja 22rtes annavad aimu paremast liikluskultuurist. Inimeste eluasemedki on juba pea-aegu majad, mitte enamnii algelised hytid nagu Kambodza kylades. K6ikjal on n2ha elektriliine ja paljudes v2iksemates kyladeski on elekter. Imelikult paljudel lihtsates majades elavatel inimestel on hoovis suured satipannid jne.

Don Det oli m6nus, rahulik ja laid-back. Viimast s6napaari kasutatakse Laose jasiinsete inimeste kirjeldamiseks eriti tihti. R22gitakse, et just Laose inimesed on maailma k6ige s6bralikumad, m6nusamad ja l66gastunumad ning selles hakkame iga p2evaga yha enam veenduma - kellegil pole kusagile kiiret, k6ike v6etakse vabalt ja tehakse s6braliku naeratusega, liialt ei p6eta ega muretseta.

Saime endale m6nusa ja odava(u 25 eeku 88!) bungalow verandaga j6e kohal, kus v6rkkiikedes lihtsalkt ollaja rahulikku 6hkkonda nautida. Elektrit saarelmuidugi eiolnud ja iga guest house`i omanik ise otsustab, millal oma generaatori m6neks tunniks sisse lylitab. Esimesel 6htul tutvusime kolme itaallase, austraallase, hispaanlase ja hinduga, kelleseltsisveetsime pika, v2ga l6busa ja infokyllase 6htu. Paljudest huvitavatest reisijuttudest tingituna tekkis palju ideid j2rgmisteks reisideks. Indiasseja Jaapanisse tahaks juba v2ga minna n2iteks.

Tundus, et saar oli ainult turismist elanduv ja pea-aegu k6ik kohalikud tegelevad mingi oma bisnesiga (olgu selleks siis poeke, kylalistemaja, tour office v6i s88gikoht), et v2lismaalaste rahakottidest oma osa k2tte saada. Yllataval kombel olid seal saarel k6ik turistidki kuidagi m6nusad seiklejad ja yldse mitte tyypilised n6medad turistid.

Nyyd oli Piu kord haigeks j22da - j2llegi eikusagilt isegi yle 39 palavik ja eriti nigel enesetunne. Veetsime saarel 4 l66gastavat p2eva, lebotasime palju ja kui Piu oli ennast terveks ravinud l2ksime edasi:

Pakse-Savannaketh-Vientiane

Vahepeal nagu ei olnudki midagi mainimisv22rset... Pikemalt kui paar p2eva kusagil ei peatunud. (praegu oleme Vientianes kolmandat p2eva ja siis ehk veel m6ned, sest siin on p2ris m6nus ja hakkame vaikselt linna olemusele pihta saama)

H22letamine Laoses on ka p2ris m6nus. Suuri veoautosid on kahjuks kyll minimaalselt, aga selle eest on palju rikkureid, kes s6idavad uhkete kastikestega dziipidega v6i pickup`idega ja on enamasti lahked ja vahvad.

Vihmahooaeg hakkab vaikselt peale pressima - iga p2ev sajab v2hemalt korra v6i tuleb kogu 88 padukat.

Praeguseks j2llegi k6ik.

Tervitan k6iki, kes seda loevad :)

Kuulmiseni!

76.p2ev (07.05) - 150km kolme p2evaga!

2008-05-07T03:09:00.000-07:00

Nii! Sellest ajast saati, kui viimati kirjutasin, on palju juhtund-n2htud-tehtud:

Peale Phnom Penhi v6tsime oma sihiks p6hjapool asuva Siem Reapi, kus l2hedal ongi Angkori templite kompleks. Linnast oli kyll selle suuruse t6ttu raske v2lja saada, aga edasi l2ks h22letamine juba libedalt - s6bralikke tyhja kastiga veokijuhte j2tkus piisavalt. S6ita sai ka liivakottide, 6llekastide, suure kopa ja muu pahna otsas. Nii oli ka p2ris hea:

Siem Reapis ei teinudki nagu suurt midagi peale Laose viisa ootamise ja Angkori kylastamise. Kuna viimane on p6him6tteliselt ainuke t6eline turismiatraktsioon, siis ka piletihinnad on p2ris korralikud - p2evapileti eest tahetakse n2iteks 20dollarit (erinevad templid on muidugi kogu selle suure ala peale laiali laotatud ja yhe p2evaga on k6iki neid v6imatu n2ha). Laenutasime jalgrattad ja m6tlesime, et esialgu uurime, kas 2kki kuidagi on v6imalik sinna tasuta sisse hiilida. Need templid on peaaegu ainukesed nii suurejoonelised ehitised, mis annavad aimu kunagise impeeriumi suursugususest. Seega ka kogu rahva auks ja uhkuseks - suur valvurite ja piletikontrollijate hulk hoolitses selle eest, et keegi jama ei teeks. Hoolimata sellest, 6nnestus meil sinna territooriumile isegi p2ris kergelt sisse saada, aga iga templi juures kysiti veel eraldi pileteid. M6nesse saime isegi sisse, aga olime kindlad, et k6ige v6imsamasse templisse, Angkor Wati, nii lihtsalt sisse ei saa. J2llegi meil vedas, kuna j6udsime sinna keskp2eval, kui p2ike kyttis m6nuga ja k6ik valvurid p66nasid kusagil p66sa all. Templite arhitektuur muidugi v6imas ja omap2rane, aga Angkor Watist(viimane pilt) ootasime juttude ja piltide p6hjal midagi veel suuremat ja v6imsamat, kui kohapealt leidsime. Aga kindlasti oli kylastust ja imestust v22rt.

P2rast Siem Reapi l2ks Tauno tee minu ja Piu omaga lahku. Ta s6itis sealt otse Taisse, et mai l6pus Bangkokist koju lennata. Meie seadsime oma sihiks Mondulkiri provintsi, kus on h6re asustus (ainult 35 000 inimest), v2he turiste(kuna sinna viivad teed on kohutavad), m6nus loodus, kynklik maastik ja palju koskesid kus supelda saab. L6una poole h22letades j6udsime pimeduse saabudes mingisse kahtlasesse v2ikelinna (et mitte 8elda kylasse), kust leidsime endale eriti jubeda kylalistemaja - toas olid jurakad prussakad, tuhanded imelikud lendavad elukad, gekod ja muud p6rnikad. Sellistel puhkudel paneme tavaliselt toas telgid pysti ja k6ik on korras. Hommikul tegime kiiresti s22red ja avastasime, et h22letamisega on asjalood v2heke nigelad. Liiklus praktiliselt puudus, kuna edasiviiv tee oli p2ris kasin. M88da s6itis vaid paar kohalikku bussi (veoautod, kus kastis ja katusel 20-40 inimest), aga need oleks palju raha tahtnud, nagu kogemus n2itab (ja kilukarbi efekt ka veel).

Siis kui olukord juba p2ris lootusetu tundus, s6itis m88da uhke dziip, mis seisma j2i ja meid peale korjas. Roolis oli mingi 2rikas, kes nagu hiljem v2lja tuli, oli Kambodza eksminister. K6rvalistmel ka mingi soliidne tyyp, kel syles raha t2is kohver. Tee oli nii kohutavalt auklik, et isegi headest amortidest hoolimata oli tunne nagu pesumasina tsenrifuugis. Samas oli tore see, et bussiga oleks seda teed 5,5h s6itnud, aga sellel tyybil 6nnestus see kahe tunniga. L6puks viidi meid veel kusagile eriti spetsi rikkurite s88gikohta (j6e 22res oli 6-7 hytikest, mille p6randal istudes v6i v6rkkiiges lebotades sulle k6ike head-paremat ette tuuakse), kus saime maailma parimat ja h6rgumat hirveliha.

Mondulkiri provints oli t6epoolest ilus ja t2nu oma kynklikule maastikule kangesti l6una-Eestiga sarnane. Ilm oli p2ikseline, aga palju m6nusam, kui mujal, sest koht asub k6vasti yle merepinna ja pidevalt puhuvad jahedad tuulekesed. Pealinnas, Sem Monoromis, saime m6nusa bungalow(nagu midagi k2mpingu sarnast vist) linnast v2ljas rahulikus kohas, v6tsime aja maha, lebotasime niisama, s6itsime motodega ringi ja suplesime waterfall`ides.

Edasi oli plaan minna p6hja, Ratanakiri provintsi, mis pidi ka v2ga ilus, rahulik ja h6redalt asustatud olema. Lisaks on see kohe Laose piiri 22res, niiet j2llegi kasulik meile. Uurisime maad ja saime teada, et kahte provintsi yhendab kyll otsetee, aga k6ik kohalikud soovitasid seda eriti halva seisukorra ja liikluse puudumise t6ttu v2ltida. 8eldi, et kui kindlalt kohale tahame j6uda, peame minema tagasi m88da seda teist hullu teed, mis viib maanteeni ja siis kuidagi eriti suure ringiga Ratanakirisse. Aga kuidas me oleks saanud tagasi minna? Alati peab liikuma edasi! (ainukeseks erandiks j22b see olukord)

Lahkusime pealinnast ja j6udsime linnakesse (nimi k6las kuidagi Kohnak vms), kust algas "see tee" ja mis oli viimane suurem koht enne Ratanakiri pealinna, Ban Lungi. L2ksime siis, t2is entusiasmi, tee 22rde, kust pooleteise tunni jooksul s6itis m88da 0 autot, 2 motot, hobune ja traktor(aasia stiilis traktor, mille v2limust on raske kommenteerida). J6udsime lihtsale j2reldusele, et h22letamine ei vii meid kuhugi ja l2ksime linnakesse alternatiive otsima. K6ige parem pakkumine oli 70dollarit m6lema eest ja meid oleks motodega Ratanakirisse 2ra visatud. See oli loomulikult liiast, kuna vahemaa oli k6igest u 150km. Alles m6ne p2eva p2rast saime aru, kui helde pakkumine see oli olnud. Meil tekkis hoopis "parem" m6te - ostame endale mingi vana ja odava moto, mille hiljem n2iteks Laose piiri 22res maha 2rime. Nii v6tsimegi oma inglise-khmeeri s6naraamatu v2lja ja seletasime kohalikele: ostma mootorratas, odav mootorratas, vana mootorratas. Umbes tunnike ei saatnud meid vedu, kuna tundus, et kellegil ei ole t6esti yhtegi motot yle v6i siis meie pakutud $100 ei olnud piisav summa (see on uskumatu, kuidas isegi pisikestes kylades p2rap6rgus on paljudel eriti uhked, yle $1000 maksvad motod). L6puks j2ime pikemalt r22kima yhe inglise keelt oskava tyybiga (ka see on h2mmastav, kuidas isegi yksk6ik kui v2iksest kohast v6ib leida kellegi, kes inglise keelt oskab), kes hakkas vaikselt asja orgunnima. Varsti oligi kohal yks papi oma vana motoga. Testis6it tehtud ja jutud r22gitud ning l6ime k2ed - $100 temale ja m6nusalt vana moto meile(tundus p2ris vastupidav ja tegi m6nusat h22lt ja s6itis p2ris kiiresti ja noh...me ei tea ju mitte midagi motodest). Pressisime ennast koos kahe seljakotiga mitte just eriti mugavalt ratta selga ja s6it v6is alata.

Tee polnudki k6ige hullem(v6rreldes sellega, mis veel ees oli), aga vaikselt hakkasime juba aru saama, miks kyydi eest $70 taheti. Halb oli see, et kogu see jauramine ja settimine oli v6tnud nii kaua aega, et hakkas juba pimedaks minema. Olime s6itnud umbes 10km ja peatusime p2rap6rgus, 5 majaga kylakeses ja kysisime viisakalt, kas v6ime sinna majade vahele oma telgi pysti panna. Peale jaatavat vastust, hakkasime pihta ja umbes 3 minuti m88dudes seisis iga viimne kui inimene kylast ymber meie kaares ja imestas, kuidas me v2ikesest kotist v2lja v6etud tavaarist endale 5 minutiga maja pysti panime. Silmades h2mming, pidi nii m6nigi oma k2ega imeasja j2rgi katsuma. M6ned kutsusid enda majja magama. Tegid nalju, et maas on suured maod ja igast jubedused ja olid nii j2rjekindlad, et oleks olnud solvang nende lahkust mitte 2ra kasutada. Majad(v6ib ka 8elda, et hytid) on k6ikides kylades enamjaolt yhesugused ja lihtsad - esimene korrus nagu ei olegi korrus, vaid lihtsalt ilma seinteta ruum, kus on talad, mis teist korrust yleval hoiavad. Seal askeldatakse enamjaolt p2eval ja seal patseerivad ringi ka koerad, kassid, sead, haned ja muud elukad. Teine korrus on suur elutuba, mis on minimaalselt sisustatud - nurgas paar voodit (paljud magavad ka lihtsalt p6randal vaiba peal), laud ja m6ned toolid ning palju tyhja p6randaruumi. Yhes majas ei ela ainult yks perekond, vaid pool suguv6sa oma mitmekymne liikmega. Lapsi jookseb alati igalpool palju-palju ringi. Elektrit loomulikult ei ole (m6nel on oma akud, millega 6htul tulesid p6letatakse ja n2iteks raadiot kuulatakse). Vee jaoks on kyla peale yks kaev, kus k6ik ennast pesemas k2ivad.

Niisiis pandigi meid yhte sellisesse majakesse nurka magama ja kohe hakkasid kohale valguma kyla lapsed, kes tahtsid k6ik imeasja ise oma silmaga 2ra n2ha. Tulid arglikult tuppa, istusid maha ja lihtsalt j2lgisid iga meie liigutust. Paljud ka kartsid natuke, sest v6ib arvata, et nende maailmapilt l88di t2itsa segi, kuna n2gid esimest korda elus valget inimest. 88 oli k6ike muud kui unerikas -kogu 88 kestev uskumatult v6imas 2ikesetorm paduvihmaga. Lisaks tegid ymberringi pidevalt erinevaid huvitavaid h22litsusi sead, haned, lapsed, koerad, kassid, kuked, kanad, lehmad ja gekod.

2ratus loomulikult koos p2ikeset6usuga, rattale h22led sisse ja algas teekond, mille raskusi ja keerdk2ike ei osanud kohe yldse ette n2ha. Tee oli 88ga kohutavaks muutunud - lisaks aukudele, kraavidele ja kyngastele oli k6ik sopamylkaid t2is. Kohati pidi l2bi s6itma sopast, mis ulatus p6lvini. Kukkusime ka umbes 120 korda kummuli ja olime kindlad, et iga hetk ytleb meie motobike yles.

Ratta ohjeldamine ja teel(kui seda nii v6iks nimetada) hoidmine oli kirjeldamatult kurnav ja v2sitavam kui ykski teine trenn. Aga moto oli uskumatult sitke ja pidas kogu selles p6rgus 4-5 tundi ehk 15-20km vastu. Siis oli jama. Jamade jama! Lisaks sellele, et me olime t2iesti p2rap6rgus, l2heduses ei paistnud yhtegi kyla(vot sulle toredat h6redat asustust) ja meie moto oli kaputt, olime me too p2ev kahepeale yhe mango s88nud ja meil ei olnud enam midagi syya ega vett mida juua. Motot ei raatsinud ju lihtsalt maha ka j2tta ja nii me asusime seda kordam88da lykkama ja lootma, et varsti m6ni kyla tuleb.

K2es oli keskp2ev, p2ike oli seniidis ja me olime omadega t2iesti l2bi. Vee vajadus oli nii suur, et aeg-ajalt kurnasime loikudest endale joomiseks vett (see maitses taevalikult). Paar tyypi, kes pika aja jooksul m88da s6itsid, yritasid ka tulemusteta meie motot parandada. L6puks j6udsime me siiski mingisse kylasse v2lja ja taarusime eriti kurnatuna kylapoodi, kus meie 6nneks sai kylmasid jooke. Samas elas yks tyyp, kes meie motika yle vaatas ja teatas, et viga on mootoris ja seal on vaja mingi jupp 2ra vahetada. K2is korraks 2ra kusagil, tuligi tutika jupiga tagasi ja oli n6us $20 eest motika 2ra parandama. Viga ei olnud loomulikult selles jupis ja peale seda, kui juba p2ris mitu meest seal ratta kallal p2ris mitu tundi askeldanud olid, anti alla ja 8eldi, et see moto on omadega 6htal. Paranduse eest muidugi raha ei kysitud ja p6hityyp oli meile n6us moto eest $20 andma. Pakkus v2lja, et magaks 88sel tema juures ja hommikul organiseerib meile motod, mis meid Ratanakirisse viiks. Mis meil muud yle j2i! Nii siis j2imegi sinna kylasse ja elasime kohalikku ellu isegi natuke sisse. 6htul ootasime kyla kaevu juures oma pesemisj2rjekorra 2ra ja kymblesime paljude p6ngerjate uudistavate pilkude all. Kui pimedaks l2heb, siis hakatakse vaikselt magama s2ttima, et p2ikset6usuga 2rgata. Mis sa ikka pimedal ajal teed? Poepidajate pere (p6hityyp oli ka sealt) kutsus meid endaga 6htust s88ma ja meie poolsurnud k6hud said p2ris korraliku s88mingu osaliseks. M2rkimisv22rne on see, et k6igepealt s88vad ainult mehed ja pereema ning alles hiljem s88vad teise satsiga naised.

Uni oli suure v2simuse t6ttu hea. Hommikul l2ks j2lle jamaks. Kohalikud motovennad tahtsid meilt $100 Ratanakirisse viimise eest! Hullumeelne! Teadsime ka, et varsti peaks tulema j6gi, kust saaks ehk paadiga edasi, aga sinna viimise eest taheti $50. Lootusetu olukord. Ei taha nii palju maksta! Jalutame j6eni! T2nasime 88maja ja s88gi eest ning hakkasime k6mpima. J6eni pidi u 10km olema. j2llegi - kohutav, kohutav, kohutav! Meil polnud kyll enam katkist motot koormaks, aga jalad andsid veel eelmise p2eva mudaheitlusest tunda ja syya meil ka polnud ja p2ris kuum oli.
J6e22rsesse kylasse(see oli p2ris suur kyla, kus oli mitu poodi ja mitu kaevu) me siiski j6udsime. Siiski polnud see piisavalt suur, et seal m6ni s88gikoht oleks olnud ja ainuke v6imalus midagi p2ris toidu sarnast saada, oli kylapoest kiirnuudleid ja sprottide sarnast konservi osta. Ka see maitses siis taevalikult. Asusime uurima paadi v6imalust. Leidsime yhe m6nusa vanamehe, kellest saime aru nii, et kusagil on mingi tyyp, kes l2heb samal p2eval paadiga Ban Lungi(Ratanakiri pealinn) ja saab meid peale v6tta. Viis meid siis yhe majakese juurde ja ytles, et siin peab ootama. Ootasime...ootasime...ootasime... ei midagi. Hakkas juba imelik ja otsisime vanamehe yles, et selgitusi kysida. Muidugi olime me valesti aru saanud ja tegelikult m6tles ta, et seal saame me magada ja alles hommikul l2heb paat. Nojah, veel yks kyla88. Seekord panime telgi v2lja yhe platformi peale yles ja magasime seal. Hommikul veel natuke ootamist ja kusagilt ilmuski 6ige tyyp, kes ytles, et $40 eest viib meid 2ra kyll.

Peale mitmetunnist paadis6itu me Ban Lungi muidugi ei j6unud. Aga seal oli vastas kohe yks motovend, kes v2ikse summa eest oli n6us meid 2ra viskama. Ban Lung ehk tsivilisatsioon oli l2hedal. Sellest probleemi muidugi ei tehtud, et meid on 2 ja meil on seljakotid ja lisaks on veel motojuht. Kuidagi pressisime peale ja peale tunnikest k6ige ebamugavamat motos6itu mu elus olimegi kohal. Uskumatu! Seal olid poed, kust sai koguaeg juua osta. Seal olid s88gikohad, kus sai tyhise summa eest p2ris s88ki syya. Seal oli market, kust sai hunnikutes v2rskeid puuvilju. Oi kuidas me seda k6ike hindasime. Olime l6puks peale kolme p2eva ja 150km t6epoolest oma sihtkohta j6udnud!

Ei tea, kas meie teekonna valik, moto ostmine ja muud otsused olid k6ige 6igemad, aga k6ik see, mida t2nu nendele otsustele kogesime, n2gime ja tegime j22vad igatahes v2ga kauaks meelde.

64.p2ev (25.04) - mis sitt see veel on? - see on sitt!

2008-04-25T07:08:00.000-07:00

Oleme nyyd siis juba Kambodzasse j6udnud! Tore, et l6puks Vietnamist 2ra saime, kuna need kohad kus me k2isime, ei vastanud p2ris meie ootustele - enamus hindu olid k6rgemad kui Hiinas, v2ga paljud kohalikud on ainult raha peal v2ljas ja yritavad sult v6imalikult palju v2lja petta, sest valge inimene v6rdub neile loomulikult ju rahamasinaga. Paljud kohad, kus on t6siselt ilus ja palju muud 2gedat, on tehtud nii turistikateks, et v6imatu on leida tavahinnaga kaupu v6i s88gikohti ning pole eriti tahtmist sinna kauemaks peatuma j22da. Muidugi oli ka palju positiivset, mille parimaks n2iteks on enamus inimesi, kelle ainsaks eesm2rgiks ei ole raha ja kes tahavad sinuga lihtsalt tutvuda, inglise keelt harjutada ja on muidu toredad :) Tegelikult me ei n2inudki Vietnamis eriti palju. V2iksematesse kohtadesse ei sattunudki, kuna transpordiga on seal suht kehvasti - pikemaid vahemaid s6idavad ainult turistibussid, millele peab pileti l2bi reisibyroo ostma ja mis s6idavad ainult suurtemate turistikeskuste vahel. Nende bussidega s6idavad ka kohalikud, kuna teisi pikamaabusse ei ole lihtsalt olemas.

Piiriyletus l2ks probleemideta - 25 dollari ja 5 minuti eest kleebiti passi kuuajaline viisa ja astu aga yle piiri. M6tlesime kohe, et teeks 6ige h22letamisega proovi ( Vietnamis me isegi ei yritanud, kuna teedel ei liikunudki praktiliselt selliseid autosid, kes su peale saaks v6tta ja kui isegi oleks keegi peale v6tnd, siis oleks ta meilt ka kindlasti raha n6udnud). T6stsime k2ed ja meie yllatuseks j2i esimene auto seisma, mille juht oli lahkesti n6us v6tma meid kasti, mille kogu p6randat kattis s6nnikukiht. M6nekymne kilomeetri p2rast teatas juht: i go home ja j2ttis meid edasi h22letama.

J2rgmiseks korjas meid peale mingi kohalik rahaboss oma Lexuse maasturiga. Kuna varsti oli 6htu k2es ja hakkas paduvihma sadama, viis ta meid kusagile kylalistemajja, mis osutus ka orbudekoduks ja mille pidajad (paks ameeriklasest vanamees ja tema khmeeri abikaasa) arvasid, et olime nende juurde vabatahtlikeks tulnud.

J2rgmisel hommikul asusime teele Sihanoukville`i poole, mis oma paradiisirandade ja troopiliste saartega pidi olema Kambodza parim puhkekeskus vms. H22letades saime aru, et meil ei olnud eelmisel p2eval lihtsalt vedanud, vaid et p8idlakyyditamine siin on taevalik, sest inimesed on lihtsalt nii m6nusad ja head. Tol p2eval s6itsime kahe v2iksema autoga ja nelja veoauto kastis. Kui h22letades s6idab m88da tyhja kastiga veoauto, siis juhtub yliharva, et see seisma ei j22. Ja kastid on parimad kohad s6itmiseks yldse - vuhiseme tuule k2es l2bi kylakeste, lehvitame kohalikele, kes ei saa kohe yldse oma pilke kastilt ja vastame p6ngerjate hello`dele. Vahetevahel juhtub, et auto peab korraks seisma j22ma, sest t2iesti syydimatult t8llerdavad keset teed lehmad. M6ned kohalikud s6idavad hobustega ringi...

Autode (v6i siis muude meile tundmatute s6iduvahendite) kastides ja katustel reisimine on yldse v2ga popp. T2iesti tavaline on pilt, kus auto kast on t2is topitud kaste ja igast muud kola ning selle kuhja otsas on ilma liialdamata yle 20 inimese. V6i siis mootorrattad, mis veavad enda taga yliv2ikest rahvast t2is topitud kasti.

Ma lihtsalt pean mainima, et selle kirjutamise hetkel (ma kirjutan k6ik ennem vihikusse ja siis blogi) s6idame me veoauto kastis suure kopa otsas ja tunneme ennast kunnidena. Kohe hakkab paduvihma sadama!

Niisiis j6udsime me Sihanoukville`i transpordi eest mitte midagi maksmata! V2ikeste autode juhid oleks nagu peale s6itu kuidagi kysiva n2o teinud(neid oli ainult 2), aga veoautode juhid on igatahes ylim6nusad ja neil pole ju yldse vahet, kas s6idavad tyhja kastiga v6i kolme jorsiga seal kastis. 6htu oli k2es ja 88maja otsides leidsime juhuslikult hotelli, kus ees lehvis toredasti sini-must-valge. L2ksime sisse ja selgus, et selle omanikud on 3 eestlast, kellest yks ka seal oli( internetist olin lugenud, et mingid eestlased avasid sealkandis mingi hotelli, aga polnud aimugi, kus see t2psemalt on). Kahjuks oli hotell p2ris n2otu ja kallis ning pealegi oli omanik selline tyypiline Eesti loru, kes meile isegi eestlase soodustust ei teinud. Kerge pettumus.

Leidsime hoopis palju hubasema ja odavama kylalistemaja, mille baaris istudes oli meil t6siselt huvitav ja v2ga infokyllane 6htu. Alguses istusime kolmekesi ning mingi hetk tuli meie juurde jaurama yks tore, aga p2ris purjus kohalik. Peagi selgus, et see polnud mingi lihtne sell, vaid koha omanik, kes meile kohe 6llesid hakkas v2lja k2ristama. 6htu oli pikk ja ta j6udis meile p2ris pikalt oma elust ja yldse elust Kambodzas r22kida. Kuulsime lihtsalt nii palju selliseid fakte nende elu ja kultuuri kohta, mille peale suu lihtsalt lahti j2i ning hakkas vaikselt p2rale j6udma, kui teistsugust elu v6ivad inimesed elada, millised v22rtused nende jaoks olulist rolli m2ngivad ja kuidas nad igap2evaseid asju n2evad sellise nurga alt, mille alt meie ei ole suutelised neid n2gema. Me oleme t2iesti teises maailmas.

Ta lugu oli umbes selline:

Syndis ja kasvas yles vaeses peres, aga 6nneks leidsid vanemad talle rikka naise(seaduse j2rgi tohib siin omada ainult yhte naist, aga kui sul piisavalt raha on, et veel n2iteks kolmele naisele maksta, siis ei ytle keegi midagi halba (peale oma naise, kes v6ib natuke tigedaks saada)). T88tas palju aastaid kuupalgaga, mis on eurooplastele p2evapalk, selle nimel, et kunagi avada oma kylalistemaja ja restoran. Peale mitut aastat rasket t88d ja ehitamist sai ta unistus l6puks t6eks. 2ril l2ks h2sti, aga tyyp ei osanud seda h2sti 2ra kasutada, vaid hakkas hoopis yha enam ja enam jooma. Praegu on ta juba 6 kuud j2rjest iga p2ev umbes 20liitrit 6lut joonud. Ta on 24, tal on ka laps ja ta naine vihkab teda - vot selline elu.

Vahepeal tulid sinna veel 2 eestlast (kes olid uskumatult m6ttetud), kes kuulsid t2navalt eesti keelt ja kes pidid samas kohas kokku saama yhe rootslasega, kellega koos see baariomanik ongi 6 kuud joonud(segane v2rk!?). Nii see peategelane tegigi meile k6igile yha uusi ja uusi 6llesid v2lja ja lubas surmt6siselt, et j2rgmisel p2eval ei joo ta enam mitte yhtegi klaasi 6lut. Oma kavatsuste t6siduse n2itamiseks tegi ta meiega diili: kui ta peaks j2rgmisel p2eval kasv6i tilga 6lut jooma, siis v6ime meie j22da sinna tasuta nii kauaks kui tahame. Lisaks tasuta s88gid-joogid.

Kahjuks lahkusime me j2rgmine p2ev, kuna r2pased rannad, kallid hinnad ja turistihordid ei suutnud meid seal linnas kauem kinni hoida.

aa...yks p2ev hakkas Tauno r22kima mingi suvalise vene tyybiga ja selgus, et ta oli 3 aastat Eestis elanud ja puterdas isegi eesti keelt. jee!

Lahkudes ei j6udnud me isegi h22letama hakata, kui meie k6rval peatus v2ike Toyota ameerika noormehe ja tema kohaliku neiuga, kes pakkusid meile kyyti otse sinna kuhu tahtsime - pealinna, Phnom Penhi. S6ites selgus, et see ameeriklane oli h2mmastavalt tark ja suure silmaringiga ning on Phnom Penhis elanud umbes 9 kuud. Kuulsime j2llegi palju jahmatamapanevaid lugusid ja fakte Kambodzast ja paljust muust. V2ga hariv s6it!

Mul on t6siselt kahju, et mu kirjutamis- ja kirjeldamisoskus ei ole piisavalt heal tasemel. Tahaks pikemalt kirjutada sellest unikaalsest riigist, siinsetest soojadest inimestest, loodusest, vaesusest ja paljust h2mmastavast, aga pole yldse kerge m6tteid s6nadesse ymber panna. Lugege Tauno blogi, tal tuleb kirjeldamine palju paremini v2lja.

Yritan anda mingisugust ylevaadet sellest, mis siin on kunagi toimunud ja toimub praegu:

8-15 sajandil oli Kambodza v6imsa Khmeri impeeriumi koosseisus( see h6lmas ka suuri alasid Birmast, Taist, Laosest ja Vietnamist). Sellest ajast p2rinevad k6ige v6imsamad saavutused arhitektuurist, sealhulgas ka osaliselt s2ilinud hiiglaslik(u 200km2) templite kompleks, Angkor, mis oli impeeriumi v6imas keskus umbes miljoni elanikuga(Londonis elas samal ajal u 50 000 inimest) ja kus on siiani s2ilinud l2bi aegade maailma k6ige suurem religioosne ehitis - Angkor Wat.
Tai ja Vietnami kuningriigid pressisid m6lemalt poolt peale ja vallutasid yha suuremaid alasid impeeriumist, kuni 19.sajandini, kui Kambodza koloniseerisid prantslased.
1953 saavutas iseseisvuse ja riigil l2ks p2ris h2sti kuni 1975. aastani, kui algas k6ige karmim kodus6da, mida maailmas seni n2htud.
Pealinnas, Phnom Penhis, haarasid v6imu kommunistidest punased khmeerid, kelle hukkamiste, piinamiste ja valitsemismeetodite tagaj2rjel suri j2rgneva nelja aastaga u 2 miljonit elanikku.
Pealinna kogu populatsioon saadeti maale t88d tegema ja "kommunismi arendama." Inimesed l88di p2evapealt oma kodudest v2lja ja saadeti ilma isiklike asjade ja toiduta teele. Paljud surid teel n2lga, v2simusse v6i janusse. Teised, kes j6udsid etten2htud kohtadesse, ei olnud v6imelised soovitud t88d tegema ja surid suures osas, kuna toiduportsjonid olid liiga v2ikesed, sest riigis oli ka toidukriis ja enamus toiduainetest saadeti s6jav2ele.
K6ik, kes valitsejate arvates riigile mingitki ohtu osutasid, v6eti kinni, piinati surnuks v6i l88di lihtsalt maha. Tapeti ja vangistati enamus haritlastest. Kui keegi oskas n2iteks v66rkeelt v6i kandis prille, tembeldati ta kohe systeemi vastaseks ja tapeti.
Nii h2vitatigi k6ige verisema ja brutaalsema reziimi k2igus, mis maailmas kunagi n2htud, umbes neljandik riigi rahvast ning k6igest sellest taastubki Kambodza t2nap2evani.

Riik ja inimesed on v2ga vaesed. Toiduainete hindade kasv on viimastel aastatel meeletult kiire ja see on suureks probleemiks enamusele rahvastikust.
Riigi territooriumile on khmeeride revolutsiooni ajast j22nud laiali 3-5miljonit ohtlikku maamiini, mis teeb Kambodzast k6ige rohkemate plahvatusohtlike miinidega maa maailmas. Iga p2ev sureb kesmiselt 3 inimest maamiini tabamusest. Enamus on kohalikud farmerid, aga seda on ka turistidega juhtnud, lugematust hulgast lehmadest r22kimata.
Kambodzas on kirjutatud seadused ja seadused, mille j2rgi elu tegelikult k2ib. Need 2 erinevad yksteisest kardinaalselt. N2iteks on kanep illegaalne, aga linnades on kymneid happy pizza paare, kus umbes dollari eest tehakse su pizza happy`ks v2ikse lisakomponendiga. Ja seda ei varjata! Enamustest menyydest v6ib leida neid, samuti ka happy kokteile, tacosid ja palju muud. Loomulikult suitsetatakse ka baarides t2iesti vabalt kanepit.
Politsei funktsioon on siiani midagi m6istmatut. Neid on yldse yliv2he n2ha ja nad nagu niisama t8llerdaks. Kui toimuvad liiklus6nnetused(neid juhtub tihti, kuna teedel ei ole kiirusepiiranguid ja paljud kohalikud v6ivad p2ris segaselt kihutada), siis ei ole politsei see, kes asja 2ra fikseerib jne. K6ik lahendatakse kohapeal omavaheliste kokkulepetega. Kui juhtub, et keegi surnuks s6idetakse, siis oleneb hukkunu t2htsusest rahasumma, mille eest k6ik j2lle korras on.
Lugu, mille r22kisid meile Sihanoukville`is kohatud lorud eestlased: Nende tuttavad olid Kambodzas pimedas autoga otsa s6itnud mootorrattale, kus peal olid 2 tyypi ja millel ei p6lenud ykski tuli. Tyybid said v2ga t6siseid vigastusi ja luumurde. Syndmuspaigale kogunenud kohalikud tahtsid ilma pikema jututa eestlasi yles puua ja olekski seda teinud, kui poleks olnud kahte inglise keelt oskavat tydrukut, kelle t6lkimise abiga j6uti kompromissini - 3000 dollarit ja midagi polekski nagu juhtunud.
Kui sul on raha, siis on siit raske leida midagi, mida selle eest ei saaks. Sa v6id minna lasketiiru, kus saad automaadi v6i isegi raketiheitjaga kanu v6i lehmasid tulistada. Kui maksad s6jav2elastele, siis v6id nendega koos miine kahjutuks tegema minna. Kui eriti palju raha on, siis v6id isegi kusagil tankiga ringi s6ita ja tulistada.

Uskumatu, aga nii need asjad siin k2ivad...

Nii, Phnom Penh siis. Ei midagi erilist. Arvan, et tyypiline Aasia suurlinn. Meil oli seal m6nus kylalistemaja - hytikestega j2rve kohal.

Pargis jooksevad lihtsalt naljakad ahvid ringi.

Kohtasime j2llegi inglasi ja rootslasi, mis ei pane enam isegi imestama, sest see on lihtsalt nii jabur juba. Inglastega v6tsime yks p2ev tuki-tuki koos juhiga ja tutvusime Kambodza verise ajalooga. K2isime killing fieldsil (sinna veeti revolutsiooni ajal veoauto kastide viisi inimesi, kes kohe hukati v6i peale piinamist poolsurnult massihaudadesse maeti. Sai n2ha palju massihaudu, luid ja umbes 8000 kolpa, mis v2ljakaevamistelt on leitud ja s2ilitatud) ja S21-s(koolimajast ymber ehitatud piinamislaager ja vangla, kus pandi toime v2ga brutaalseid tegusid). Muljeid ja tundeid nendest kui palju, aga olen ennast juba selle sissekandega suht tyhjaks kirjutanud.

Oleme praegu teel Siem Reapi poole, kus l2hedal ongi Angkor Wat. H22letamine on siin ikka nii seiklusrohke ja m6nus, et ei tahakski yldse kuhugi kohale j6uda, vaid ainult teel olla.

Kuulmiseni!

56.p2ev (17.04) - vaene mees on 6nnelik mees!

2008-04-17T07:14:00.000-07:00

Olnud m6nda aega Hanois, ei osanudki midagi nii v2ga uut Saigonist leida. Ometigi oli seal p2ris m6nus ja me viibisime seal ligi n2dala. Motosid on linnas uskumatult palju (3,5 miljonit) ja liiklus on ikka nii karm, et me imestasime, et yhtegi matsu ei n2inud.

Aga ega me suurt midagi seal korda ei saatnudki. 2ra saatsime hoopis - jaan lendas 14ndal l2bi Qatari Frankfuti ja sealt koju. Mingis m6ttes kadestasime teda - kodus saaks j2lle musta leiba ja kotiliha syya, piima peale ryybata, s6pru-peret-tuttavaid n2ha ja palju muid toredaid asju teha, mida siin kusagil ei saa. Suurem osa minust oli aga ikkagi 6nnelik, et veel koju ei pea minema ja et yle poole reisist on veel ees!

Yks p2ev kohtasime linnas juhuslikult toredaid inglasi rongist(rootslasi ka muidugi m6ned korrad), kellega m6ned toredad 6htud veetsime - kokkusattumusi ikka jagub. Nendega k2isime veel yhes veepargis, kus igal atraktsionil m6ne kehaosa 2ra l6i v6i muul moel haiget sai, aga muidu oli yllatavalt kihvt ja mitmekesine koht.

Viimasel p2eval hotellist lahkudes tuli siiamaani reisi k6ige ebameeldivam yllatus. Avastasin, et meie toast, minu kotist oli kadunud 900 dollarit. Ja nii oligi! V2lja see kusagilt ei tulnud ja ma olen ylikindel, et selle v6ttis yks ylikahtlane hotellis t88tav plika, kes peale asja v2lja tulemist eriti n2rviliseks muutus.
L2ksime ka poitseisse, aga see mis seal toimus oli t6eline naljanumber. Alguses olid seal mingid eriti tolgused jopskid, kes pooleldi kuulasid meie juttu ja pooleldi vaatasid telekast seepi. Siis pidime otama mingit t2htsat tyypi, kes peale poolt tundi moto seljas kohale kimas. Tyyp oli kuldketiga, umbes 24 aastane ja tal oli t2iesti p***i. Me polnud isegi oma looga l6pule j6udnud, kui ta juba kysis, et miks ta meid uskuma peaks ja mida me yleyldse tema jaoskonnast tahame. Lisas veel yksk6ikselt, et nad ei saa midagi teha ja andis meile m6ista, et meiesugused ei tohiks teda yldse tylitadagi.

Uskumatu! T2iesti abitu tunne! Ega see 900 dollarit mingi 2.50 ei ole! Ja ei saanudki midagi teha...

Ei teagi mis siis saab...6nneks olen juba suht leppinud sellega(ikkagi ainult raha) ja peab vist p2ris rotikalt elama hakkama. V2hemalt nad j2tsid mulle 300 dollarit ja passi alles(need olid k6ik koos samas kohas) ja k6ik muu on endiselt tore ja huvitav! Kyll kuidagi hakkama saab.

47.p2ev (08.04) - we catch crab only for fun!

2008-04-09T07:44:00.000-07:00

Kui umbes kolmandik 15 tunnisest eriti ebamugavast bussis6idust seljataga oli, tegime peatuse kusagil p2rap6rgus s88gikohas. Seal oli teisigi busse ja me n2gime j2lle rootslasi, kes olid teel laosesse!

Hommikul j6udsime Danangi ja n2gime esimest korda yle pika aja j2lle p2ikest. V6rreldes Hanoiga, mis on umbes 600km p6hjass, on siinne ilm ikka p2ris kuum. L2ksime kohe mere poole ja leidsime kohe yhe m6nusa paradiisiranna.

V6tsime vabalt ja lebotasime mitu tundi otse p2ikese all (suur viga!). Me ei osanud aimatagi, et see p2ike nii karm on ja saime k6ik p2ris korralikult p6letada. 88 telkides oli lausa p6rgulik - k6ik kohad liiva t2is, kogu keha tulitas p2ikesest ja lisaks veel vastik l2mbe. kell 5.45 2ratus, kuna siis t6useb p2ike ja telkides ei ole lihtsalt enam v6imalik olla.

P2eval konstrueerisime endale bambustoigastest ja telkidest p2ikesevarju, lebotasime seal, suplesime sajaga, jagasime paarile lapsele komme ja aitasime kohalikel kalameestel raskeid paate kaldale tirida.

See p2ike on ikka nii tugev, et v6tab isegi l2bi riiete ja p2iksevarjude, niiet 6htuks olime me veel k6vasti hullemad punanahad kui varem.

Tutvusime ka kohalikega, kes yks 6htu kutsusid meid yhele synnip2evale, mida seal rannas peeti. P2ris huvitav ja teistmoodi oli seal istuda, nende kohta m6ningat teada saada ja j2lgida seda kui teistsugused nad n2iteks eesti noortest on. k6ige h2mmastavam oli nende vanus. V2limuse j2rgi arvasime, et nad on k6ik ehk 15-17, aga suur oli meie yllatus, kui saime teada, et enamus on umbes 22-24. Siin ongi yldse k6ikide kohalikega nii, et nad n2evad ebareaalselt palju nooremad v2lja...mystiline...

J2rgmisel 6htul n2gime, et j2llegi mingid kohalikud jooksid m88da randa taskulampidega karjudes ringi. L2ksime uudistama ja n2gime, et nad pyyavad krabisid. Yhinesime nendega ja nad 6petasid meilegi tehnika ja nipid selgeks. Alguses v2itsid nad, et pyyavad neid ainult l6bu p2rast, hetk hiljem kutsuti meid aga juba kaasa l6kke juurde, kuhu krabid visati grillimiseks sisse, v6eti juba m6ne minuti p2rast v2lja ja anti meilegi proovida.

J2rgmisel 6htul l2ksime juba ise krabijahile. Pyydsime neid seni, kuni kohtasime j2llegi yhte kohalike kampa, kellel oli mingi eriti hea pyydmistehnika ja kes naersid selle yle, kui v2iksed meiepyytud krabid olid. Neil hakkas vist meist natuke kahju, sest nad andsid k6ik enda krabid meile. Kahjuks ei leidnud me piisavalt l6kkemateriali ja olime hiljem sunnitud krabid tagasi vabadusse laskma - j2rgmine kord l2heb paremini!

Peale kahte eriti ebameeldivat 88d telgis otsustasime, et oleme piisavalt kannatanud ja v6tsime toa kylalistemajas. Nyyd saab seal ka p2eval varjus olla ja ei pea rannas varjualust pidevalt ymber ehitades p2ikesega elluj22mislahingut pidama.

Koht ja inimesed on tegelt ylim6nusad ja kui see p2ike nii karm poleks, siis saaks seda k6ike veel eriti vabalt nautida. Paari p2eva p2rast l2hme bussiga otse Saigoni, kust Jaan juba 15 m2rts koju lendab ja meid ylej22nud kolme ootab siis Cambodia!

44.p2ev (05.04) - motorbike, marijuana, bum-bum, opium?

2008-04-08T02:12:00.000-07:00

Hanoi:

6llekad keset t2navat, kus 6lu maksab 2 krontsa
H2id ja odavaid v6ltsraamatuid myyvad poisikesed
Kookude ja koonusmytsidega kavalad ja ylitoredad puuviljamyyja-naised
Meeletult palju motorbike ja motorbike`i tyype, kes p2eval pakuvad sulle kyyti, 88sel aga bum-bumi, drooge ja mida k6ike veel...
CD-DVD shopid, kust saab yliodavalt uusi filme, seriaale ja k6iksugu head mussi
Eriti hea kebabi putkad ja palju muud huvitavat sn2kki, mida t2navakaubitsejad pidevalt sulle maha parseldada yritavad

Esimesel 6htul jalutasime linnapeal otsa eikellelegi muule kui rootslastele rongist. Meil polnud 6rna aimugi, et nad ka Vietnamis on ja olime k6ik ikka parajas h2mmingus. Hanoi on vist t6esti v2ike, kuna n2gime neid linnapeal veel juhuslikult 2 korda.

Kui t2na, enne 2raminekut, hosteli fuajees istusime, siis kuulsin kedagi kahtlaselt tuttava aktsendiga inglise keelt r22kimas ja seal nad olidki - esimesed reisil kohatud eestlased! R22kisime siis ikka t8rtsuke juttu ka, et mis teoksil, soovisime yksteisele head teed ja l2ksime bussi peale, mis viib meid kesk-Vietnamisse, Da-Nangi, kus on 30km j2rjest liivarandu. Sobivasse kohta paneme laagri pysti, teeme l6kke peal syya ja v6tame m6neks p2evks aja maha...

40.p2ev (01.04) - you want good bum-bum?

2008-04-01T22:12:00.000-07:00

Niisis on Cat Ba Vietnami suurim saar. Siinsed plaazid on lauda paradiisirannad ja loodus on h2mmastavalt ilus - t2pselt see, mida v6id Vietnamile m6eldes ette kujutada. Loomulikult meelitab see k6ik siia palju turiste, kelle t6ttu sellest kohast yks suur turistikas arenenud on. Praegusel ajal v6ib hotell t6esti odav olla, aga s66k on siin Vietnami kohta naeruv22rselt kallis. Isegi kui s6idad linnast eemale, teisele poole saart p2rap6rgusse, kus s88gikoht on p6him6tteliselt inimeste elutuba, tuuakse sulle ette inglisekeelne turistimenyy, kus k6ik hinnad on umbes samad, mis hotellide restodes. Sama jama on ka poodides ja isegi t2naval suvaliselt babuSkalt produkte ostes. Halb on ka veel see, et meie siinoleku aja jooksul on k6ikidel p2evadel olnud pilves ja sombused ilmad. Kuidas siis nii veel neid superilusaid randu nautima peaks?

Aga muu on k6ik hea, ilus ja tore :)

Mootorratta rent on 50 eeku p2ev ja kuigi me polnud kumbki kunagi varem kordagi s6itnud, on nyydseks asi p2ris k2pas.

Yks p2ev, kui olime motikatega j2llegi kusagil p2rap6rgus, tahtsime palmi otsast kookosp2hklit! Tauno ronis p2ris suure vaevaga puu otsa (need on ikka p22ris k6rged ja sinna ronimine pole naljaasi) ning v6ttis sealt 2 korralikku kookosp2hklit. Kohe, kui hakkasime oma saaki uudistama, ilmusid eikusagilt 2 tyypi, kes hakkasid p2ris kurjalt midagi seletama ja vehkima. Nad yritasid meile selgeks teha, et siin on niimoodi suvalisest kohast kookosp2hkli v6tmine kuritegu ja 2hvardasid, et kutsuvad politsei, kui me neile yhe p2hkli eest 50 000dongi(u 32 eeku) altk2emaksu ei maksa. M6tlesime, et hyppame lihtsalt motikate peale ja kaome, aga yks tyyp j6udis meist ette, istus Tauno motika peale ja ei lasknud meid minema. P2ris pikalt jaurasime veel enne, kui ta j2rele andis ja pysti t6usis. Politseid ta muidugi ei kutsunud, kyll aga j2litas meid veel natuke maad oma motikaga.

J2rgmine p2ev k2isime laevareisil. S6itsime 2gedate saarte vahel, k2isime koobastes ja vahepeal aerutasime kajakkidega ringi.(pildid kehvad, sest ilm j2llegi sombune)

Tagasiteel ytles laevukesel mootor yles! Peale pikka parandamist 6nnestus meeskonnal saada mootor t2pselt nii korda, et me saime edasi liikuda umbes 1 km/h . Sihtkohani oli umbes 10km :) L6puks v6eti ikkagi vastu kulukas otsus kutsuda teine laev puksiiriks j2rgi ja nii me j6udsime tagasi umbes 6 tundi plaanitust hiljem. Koos meiega olid paadis veel 2 kanadalast, 2 sakslast ja ameeriklane (kes oli just 6 kuud Filipiinidel olnud ja r22kis sellest ainult palju head, niiet ma tahan ka nyyd sinna minna), kes muutsid pikaleveninud laevas6idu eriti 2gedaks ja nauditavaks. Kuulsime paljudest erinevatest juhtumistest nende reisidel, r22kisime sellest, kuidas k6iki on yritatud pidevalt Vietnamis eri moodustel yle lasta ja pulli tegime ka palju :) Kui l6puks tagasi j6udsime olime k6ik n2lga suremas ja l2ksime meie hotelli s88ma. Nii kui j6udsime maha istuda, kadus kogu saarelt elekter. See on siin vist tavaline...

Eile j6udsid kohale ka Jaan ja Piu. Ka nemad olid algul saarest v2ga vaimustuses, aga peagi muutus vaimustus pahameeleks selle yle, kui turistikaks see koht tehtud on.

T2na laenutasime k6ik koos kajakid ja k2isime monket islandil ahve otsimas-vaatamas ja uudistasime niisama saarte vahel.

Siis kui siin 6htupimeduses t2naval k6ndida, siis vuristavad sulle vaikselt k6rvale motikavennad ja sosistavad salap2raselt: "Hello, you want bum-bum? very cheap! Good vietnam girl. Marsaas and bum-bum" Nad on p2ris naljakad :D

Kui homme ka ilusat ilma ei tule, siis p6rutame Hanoisse, kus kavatseme v6ibolla m6ned p2evad peatuda ja siis l6unasse, Ho Chi Min City (Saigoni) poole.

35.p2ev (27.03) - Good afternoon, Vietnam!

2008-03-27T07:51:00.000-07:00

Oli v2ga tore yle pika aja Meelit n2ha. Eriti tore oli seda veel Honksis teha. Tema lahkus Eestist juba detsembris, t88tas Hiinas, Jaapanis ja nyyd siis Hong Kong. Igatahes veetsime me temaga v2ga sisukad ja 2gedad 3 p2eva. Yleyldse j2ime Honksiga v2ga rahule ja kunagi tahaks kindlasti veel kylastada.

Tagasi Hiina minnes tuli piiril v2ike yllatus. Mu viisa oli aegunud ja mind ei lastud yle! Asi selles, et mul oli topeltsisenemisega Hiina viisa ja seal olika kuup2ev, enne mida pidi riiki sisenema. M6tlesime, et see k2ib ainult esimese sisenemise kohta, aga v6ta n2pust. Tauno oli viisa teinud umbes n2dal pealemind, niiet temal kehtis veel paar p2eva. 6nneks polnud asi nii hull, kui algul tundus ja kohapeal sai uue viisa yhe tunni ja 600krooni eest. Eelmine viisa maksis kyll 300 eeku, aga mis teha.

Hong Kongist oli ainuke v6imalus Vietnami saada lennukiga, mis on v2ga kallis, seega pidime bussiga Guangzhousse(j2lle sinna!) minema ja sealt v6tsime yle88 magamisbussi Nanningusse, mis on ainult m6ned sajad kilomeetrid Vietsi piirist. Sealt saime kohe edasi uue bussi peale, mis viis meid piiri22rsesse Pingxiangi(vms) linnakesse.

See piiriyletus oli veelgi veidram kui eelmine. Seal oli suur pargitaoline ala, kus olid erinevad majakesed ja vaatamisv22rsused(tornid ja mingid muud asjad...) - mingi Vietnam-China friendship area vms :) Juba Hiinapoolses piirimajakeses oli hea rahulik atmosf22r, siis v2ike jalutusk2ik ja Vietnami piirimajake, kus k2isid asjad eriti relax`ilt ja m6nusalt. Naljakas passikontrollija oli v2ga uudishimulik ja kysis erinevaid kysimusi sellise huvitava asja nagu Eesti kohta. Yldiselt oli selline tunne, nagu perearsti juurde minnes registratuuris, mitte aga nagu piiripunktis.

No problems ja olimegi Vietsis! L2him linn umbes 25km eemal, seega sobis meile h2sti "hello, taxi!" tyyp, kes meid peale kauplemist u 40 krooni eest 2ra viis.

Niisiis saabusime Lang Soni linna ja meil polnud aimugi, mis edasi saab. K6ikjal vuristas ringi meeletult tuututavaid tsikleid ja arvatavasti saime me rohkemate hello`de ja s6bralik-uudistavate pilkude osaliseks kui yheski varasemas kohas. L2ksime raha vahetama! Mul oli u 600krooni eest Hiina raha alles, mille vahetamisega esialgu piirdusin, kuna enamus kohtades saab siin ka dollarites maksta. Minust sai peaaegu-miljon2r - 900 000 kohalikku dongi. Tauno vahetas dollereid ka ja peagi seisis mu k6rval veriv2rske miljon2r!

Kuna h2rrased J. ja P. pidid Vietsi alles m6ne p2eva p2rast saabuma, siis m6tlesime, et p6rutame kusagile mere22rde ja lebotame niisama rannas. Pangat88tajalt saime ka yhe mere22rse linna nime ja hakkasime bussijaama poole astuma. Seal selgus, et bus Hai Phongi (paarsada km) l2heb alles j2rgmisel hommikul. Muidugi oli seal ka terve hunnik motikamehi, kes k6ik olid aplad meid 2ra viima umbes miljoni eest(mis on v2ga palju, sest bussipilet oli k6igest 75 000 dongi). Tegime siis neile selgeks, et ega me mingid lihtsad turistid pole, kellel nii kergesti saaks naha yle k6rvade t6mmata. Samas tulid ka meid uudistama kohalikud lapsed, kellega saime t2itsa sina peale ja kes olid tunduvalt arukamad, kui k6ik need motikamehed kokku. Seletasime neile, kust tuleme ja kuhu l2heme, n2itasime pilte ja 6ppisime esimesed vietnamikeelsed s6nad.

88 saabudes seadsime end sisse bussijaama nurka p6randale ja valmistusime magama j22ma, kui tuli yks tyyp(sama bussi juht, millega ka me hommikul s6itma pidime) ja hakkas meile midagi selgeks tegema. Viipas ja vehkis seal p2ris kaua tulutult, kuni me l6puks vedu v6tsime ja l2ksime temaga kaasa, et aru saada mida vaja on. Selgus, et seal samas on yks majake, kus on sees toad, et bussijuhid seal magada saaksid ja meile pakuti ka seda varianti. Alguses olime veits kahtlustavad, aga kui 8eldi, et "sleep, sleep no money", siis m6tlesime, et miks ka mitte. Meiega samas toas oligi see sama bussijuht ja siis veel sama bussi reisisaatja taoline asjapulk, kes mulle 3 korda j2rjest males kaotas :) Saime aru, et yks meist magab maas, kuna seal oli ainult 3 voodit. L2ks veits teistmoodi - meie saime omad voodid ja need tyybid kobisid yhte voodisse. Vastuv2iteid kuulda ei tahetud.

J2rgmise p2eva bussis6it oli ylikahtlane. peale m6nekilomeetrilist s6itu ootas tee 22res mingi motikavend, kelle k6rval buss seisma j2i. Motikavend uuris, et 6hk oleks puhas, v6ttis siis kusagilt v6sast mingid kahtlased kastid ja andis need v2lkkiirelt aknast sisse reisisaatjale. Kastid toolide peale, akendele ruttu kardinad ette ja s6it j2tkus! Nii tegime veel m6ned sarnased peatused ja enne sihtkohta j6udmist kadusid kastid sama kiiresti ja samal meetodil, kui nad bussi saanud olid.

J6udsime siis uude city`sse. Siin on k6ikjal v2ga levinud need motorbike tyybid, kes sulle pidevalt k6rvale s6idavad ja kyyti pakuvad. Yks oskas ka v2ga minimaalselt inglise keelt ja kui me r22kisime, et tahame randa ja ujuma, tegi ta targa n2o ja viipas motika peale. Aga ta viis meid hoopis kusagile sadamasse(6 krooni eest), kust saime teada, et seal l2heduses polegi randu ja et me peame yhele saarele(Cat Ba) s6itma, kui ujuda tahame. Hakkasime juba pettunult tagasi k6mpima, kui piletimyyja l6puks hinna 2x alla v6ttis. Okei! L2hme siis tundmatule saarele! Ja me ei pidanud kahetsema...

Juba praami peal r22kis yks jaapanlane meile, kui ilus ja m6nus saar see pidi olema ning kui me kohale j6udsime, siis saime selles ise veenduda. Saart ymbritsesid Vietnamile iseloomulikud rohelusega kaetud kaljusaarekesed, mis on hullult 2gedad. Ei j6udnudki veel korralikult ringi vaadata, kui juba leidsime ylikorraliku hotelli(mitte hosteli!) mere 22res eriti ilusa vaatega - yks 88 maksab 30 eeku per morda! Super! Esimese 6htu puhul priiskasime ka hotelli restoranis, j6ime mao ja skorpioni veine(umbes 35 promillised, sellistes pudelites, kus ongi surnud skorpionid ja maod sees) ja tegime veerandmiljonilise arve :)

Siin saarel v6iks veits pikemalt peatuda kyll. Saatsime juba Piule ja Jaanile juhised siia j6udmiseks. Homme v6tame 50 eegu eest motorbike`id, vuristame m88da saart ringi ja uurime t2psemalt, kuhu me sattunud oleme.

Ja muidugi palju tervitusi k6igile blogi lugejatele lumisesse Eestisse. (natuke olen kade ka. Ma ei saanudki korralikku lund n2ha.)

Teekond

2008-03-25T21:17:00.000-07:00

Just j6udsime pisikesse Pingxiangi linnakesse Vietnami piiri 22res.
Pole aimugi mis koht see on. Teame ainult, et Vietnam on v2ga l2hedal.
Hakkasime juba otsima, et kuidas Vietnami saada, aga sattusime internetipunkti, kus 1h maksab 3eeku ja otsustasime siin m6ned asjad veel 2ra ajada.

Vahepealsest ajast kirjutan natuke hiljem.
Muidu on k6ik tore ja hea :)

30.p2ev (22.03) - please leave the country by lift

2008-03-21T20:08:00.000-07:00

(piltidega j2lle jama, sellep2rast lisan need kohe suurena)

P2rast 15 tunnist s6itu ylerahvastatud rongis istekohtadel ja 2 tunnist bussis6itu j6udsime Zhenzheni linna, mis on kohe Hong Kongi kylje all. Siiamaani oli see mu k6ige pentsikum piiriyletus - keset linna oli lihtsalt yks suur piiripunkt-hoone, kust pidi lihtsalt l2bi jalutama, paaris kohas passi n2itama ja olimegi Honksis.

Honks on v6imas ja v2ga erinev. Siin sulanduvad yhte Hiina ja modernne Euroopa. K6ik on kahekeelne ja yllatavalt paljud piludki r22givad inglise keelt. Alles 1997 aastal l6ppes 99 aasta pakkune rendileping ja Suurbrittannia valitsus oli sunnitud Hong Kongi tagasi Hiinale tagasi andma. Double decker bussid, vasakpoolne liiklus ja vanaaegsed kahekordsed kitsad trammid on ainult m6ned n2ited selle aja m6jutustest.

Just Hong Kong on see koht, kus on p2ris palju k6ige-k6igemaid

Maailma k6ige rohkem pilvel6hkujaid linna siluetis(see on t6esti v6imas!):

Maailma k6ige tihedamini asustatud linnaosa
Maailma k6ige vingem pilvel6hkujate valgusshow ( see toimub igal 6htul ja seal osaleb umbes 50 pilvel6hkujat, mis muusikaga synkroonis moodustavad v6imsa vaatem2ngu)
Maailma k6ige suurem valik kaupu shoppamiseks
Maailma pikim auto- ja rongiteega rippsild
Maailma suurim v2ljas olev Buddha kuju
Kohati maailma kalleimad kinnisvarahinnad
Maailma pikim eskalaator (800m)

Ja mida k6ike veel...Yhes6naga j2tkub siin piisavalt kohti mida n2ha ja asju mida teha.

HK on ka selle aasta olympiam2ngude kaaskorraldaja ja yhe olympiastaadioni k6rvalt leidsime ylim6nus murulapi, kus oleme juba neljal 88l lihtsalt magamiskotiga puu all maganud - ylim6nus!

Yks p2ev k2isime rannas ka ja saime esimest korda ujuma! - jees! 88sel saime samas ka magada ja hommikul isegi t2itsa muidu duSi all k2ia - j2llegi eriti tSill!

Yhe 88 olime hostelis ka, aga nendega on siin lood eriti kehvad - kuna k6ik kohad on t2is ehitatud ja maa eriti kallis, siis mingid kindlad u.20 korruselised jurakad majad, kust igalt korruselt v6ib leida v2hemalt 2 "hostelit" v6i kylaliste"maja". Hinnad on talutavad, aga toad on eriti pisikesed, rotikad ja akendeta, sellep2rast ongi k6vasti etem lageda taeva all magada :)

Eriti h2mmastav on siin rahvuste mitmekesisus. T2naval jalutades tuleb sulle vastu tyype, kes on mustad nagu 88, indusid, seelikutes mehi, araablasi, turbanitega tyype, pakse tervisejooksu tegevaid ameeriklasi, k6iksugu erinevaid pilukaid(iseenesest m6istetavalt) ja igasugu muid murjameid - no sellist karnevali ikka annab mujalt otsida!

Hetkel oleme juba 5 p2eva seda suurlinna elu nautinud. T2na saabub Meeli, siis veedame temaga paar toredat p2eva, teisip2eval saame oma Vietnami viisad k2tte ja kytame kohe sinnapoole. Oi! Esmasp2eval l2hme kolmekesi Aasia k6ige suuremasse ja 2gedamasse l6bustusparki/loomaaeda/akvaariumisse, kus on k6vasti igast v2gevaid v2rke alustades erinevatest haidest ja l6petades karmide surmas6lmedega ameerika m2gedel - I cant wait!

22.p2ev (14.03) - oh, from Mestonia, i see...

2008-03-13T20:20:00.000-07:00

V2ike segadus kohanimede ymber viis meid v2ikse Ganzhou linna asemel hoopis Hiina suuruselt kolmandasse Guangzhou linna. See asub veel rohkem l6unas, ainult paarsada km Hong Kongist. Olime suht pettunud, kuna tahtsime ikka v2iksemasse kohta, aga peale v2hest linnaga tutvumist selgus, et tegu on v2gagi laheda kohaga - palmid ja muud troopikataimed igal pool, palju noori inimesi, kohalikud kes tunnevad ennast ylivabalt ja elavad keset megasuurt city`t nii, nagu elaks kusagil v2ikses maakohas ning ka p2ikseline ilm, nagu Eesti suvi ( 25 kraadi ymber sooja).

Leidsime ka hosteli, mis oli sama luks, kui 3 t2rni hotell (125eeku 88 eest) ja otsustasime m6ned p2evad seal veeta ja nautida. Seda ka tegime ja n2gime-kogesime palju uut-huvitavat. N2iteks on seal yks suur park, kus k2iakse tantsimas. Yhes osas on vanemad inimesed oma peotantsuga, natuke maad edasi v6ib n2ha diskotantsu liigutusi tegevaid tSainakaid ja teises otsas on hoopis midagi aeroobika sarnast. Lihtsalt selline meelelahutus. Ei kujuta ikka ette kyll, kuidas Tallinnas reede 6htul, kui igav on, m6tleks, et v6iks ju Tammekasse tantsule minna. Aga sellised need hiinlased juba on - naljakad ja v2ga teistsugused.

Peale seda linna pidime m6neks ajaks lahku minema - Jaan ja Piu tahtsid minna l22nde, Yunnani maakonda, Dali linna, mis on seljakotiga reisijate paradiis ja peamine sihtkoht. Meie Taunoga itta, mere22rsesse Xiameni linna, kust on hea edasi Hong Kongi minna. Kohtume umbes 25.m2rtsi paiku Hanois, Vietnamis.

Tegime siis h22letamisega otsa lahti ja selgus, et see polegi nii lihtne, kui olime lootnud. Esiteks on omaette kunst teha juhtidele selgeks, et mida sa yldse tahad. Paljud arvavad, et me oleme eksinud ja tahame lihtsalt teed kysida. Teiseks, kui peakski m6ne auto peale saama, siis enamus juhte tahavad otsa eest ka rahalist tasu saada. Nii me siis liikusime edasi, natuke autodega ja natuke bussiga, mis s6itis m66da kylavahe- ja m2giteid 100km umbes 5 tunniga. Selgeks sai, et esmane prognoos, j6uda Xiameni(linnulennult u. 600km) yhe p2evaga on ikka p2ris v6imatu. Vahepeal 88bisime kusagil suvalise riisip6llu 22res ja j2rgmine p2ev olime sunnitud yliaeglase rongiga 5 tundi p6hja s6itma, et sealt otse yle88 bussiga Xiameni s6ita. Sellist bussi pole ma kusjuures varem yldse n2inudki - mitte yhtegi istekohta, vaid umbes 30 voodikohta narida n2ol. Polnud paha!

Varahommikul j6udsime kohale ja suundusime Gulyangi saare poole, kus on autod keelatud ja ainsaks lubatud transpordivahendiks on golfik2rud. Arhitektuur on vanas Euroopa stiilis ja kogu saar on nagu suur vanalinn, mida ymbritsevad ilusad pargid palmidega ja liivarannad. Samuti on v2ga palju seafood restorane, kust v6ib leida suurtest kaussidest ja akvaariumitest k6ike, mida oskad ette kujutada - krabid, molluskid, karbid, jubedad kombitsatega elukad ja palju muud. n2ita ainult n2puga, kes tuleks hukata ja sinu jaoks patta panna. Kui saarele minevat praami ootasime, siis n2gime yle pika aja valget inimest! Yks h2sti tore ameerika vanaproua, kes siin elab ja kes tegi teadjat n2gu selle peale, kui oli aru saanud, et me tuleme Mestoniast. R22kis meile, kus kindlasti 2ra tuleks k2ia ning l6puks ytles, et t2nane 6htus88k on tema kulul ja andis meile selleks raha. See oli veits imelik, aga mis seal ikka...tagasi ta seda ei v6tnud kuidagi.

Kui eilse p2eva veetsime tervenisti saarel, siis t2na l2hme uurima, mis seal mandril city`s ka toimub ja 6htul tuleme saarele tagasi ja 88bime telgiga kusagil m6nusas rannas v6i pargis.

15.p2ev (07.03) - tuhat l6unasse!

2008-03-08T18:44:00.000-08:00

Leidsime yhe toreda koha u 400km pekingist l6una pool, kuhu oleks hea edasi minna. L2ksime siis r66msalt yhte viiest bussijaamast selles hiiglaslikus linnas ja avastasime, et sealt ei l2hegi meie kohta yhtegi bussi. Vot kus lops! Edasi l2ks lugu juba suht koomiliseks - meie jaoks otsiti v2lja k6ige paremini(p2ris kehvasti) inglise keelt k6nelev t88taja, kes meie soove kuulaks. Aga ega meie soovid eriti konkreetsed vist ei onud: "Tahame s6ita natuke l6una poole, aga tegelt v6ib ka natuke rohkem ja see peaks selline v2ike linn olema, aga mitte liiga v2ike" Yhes6naga t2di oli p2ris segaduses. L6pptulemusena saime piletid 5 minuti p2rast v2ljuvale Ja`Nin `i(u. 600km l6una pool) bussile ja siis l2ks p2ris kiireks. V2ikest linna tahtsime sellep2rast, et sealt kohe kergesti v2lja saada ja l6una poole h22letama hakata.

6 tundi bussis6itu ja olimegi oma "v2ikeses" linnas. Linn on oma 3-4 miljoni elanikuga vastava provintsi pealinn. Jess! viibisime seal umbes tund aega ja p6rutasime j2rgmise bussiga 100km kaugusele, Hiina m6istes lausa pisikesse, Tai`An `i linna. Eelnevalt olime lugenud, et seal asub 1500m k6rgune pyhe Taishani m2gi, mis oli k6ige esimene asi Hiinas yldse, mis v6eti UNESCO p2randite nimekirja ja kui sinna yles ronida, elad v2hemalt 100 aastaseks. No miks ka mitte! Ega me mingid kehvad vennikesed ei ole ja kes siis 100 aastaseks ei tahaks elada.

Olles eelnevalt taksoga hoopis valele poole s6itnud ja siis l2bi kogu linna teisele poole s6itnud(taksod kusjuures on siin p2ris odavad - sisseistumine 15 eeku ja iga km 3 eeku) j6udsime 6htul kell 11 m2e jalamile, ise hakkamist t2is. M2e tipuni oli 8km pikkune teekond, aga mitte mingi matkarada vaid ainult trepid. Kokku u 9000 astet - mis see siis 2ra ei ole? Kogu see koht oli harmooniliselt vaikne ja m6nus, aga kottpimeduses ka p2ris hirmus. Taskulampide valgel liikusime umbes kilomeetri, leidsime endale m6nusa telkimisplatsi ja m6tlesime, et p66name m6nuga hiliste hommikutundideni. Vaevalt kyll! Meie l2hiymbruses oli umbes 4 kukke, kes r66msalt kell 3 66sel kirema hakkasid ja lasid nii hommikuni v2lja. Lisaks oli ikka p2ris kylm ka, niiet isegi riietega magamine ei p22stnud olukorda. Hommikul oli k6igil 1 plaan - kukesupp!

Oi need trepid olid karmid. Eriti meie jurakate seljakottidega, kus kogu meie elamine sees. Poole tee peal tundis Jaan ennast kehvasti ja talle tehti ahvatlev pakkumine - 60 eeku 88 eest sealses "hotellis." Kuna meil oli niikuinii plaan tippu j6udes seal telkides yks 88 veeta, j2i Jaan meid sinna poolele teele ootama ja me kytsime aga edasi. Siinsed inimesed on veelgi soojemad, s6bralikumad ja 2gedamad ning ka t2helepanu osutatakse siin meile veel rohkem. M6ni j22b lihtsalt piinlikust tundmata seisma ja vaatab pikalt uudistava n2oga j2rele. M6ned oskavad isegi "hello" 8elda ja on siis 6nnelikud, kui sama neile vastu 8elda. M6ned v2ga v2hesed, kes inglise keelt puterdavad, tulevad uurima, et kes oleme ja kust tuleme. Umbes yheksa inimest kymnest pole Eestist varem midagi kuulnud ja teevad kysivalt yllatunud n2gu, aga selleks puhuks on meil kohe k2ep2rast maailmakaart.

Viimased paarsada meetrit olid t6sised killerid - yks ylipikk ja j2rsk trepp, t2pselt nagu "Kill Bill" filmist. Jalad olid ikka t2iesti tomatid, aga super vaade linnale ja m2estikule korvas k6ik. Kuigi all, linnas, oli p2val 14 kraadi ja p2iksepaisteline ilm, siis tipust v6is leida isegi p2ris palju lund. Telgile saime j2llegi p2ris hea koha, s6ime k6hud t2is ja l2ksime vara magama, et hommikul enne kuute p2ikeset6usu vaadata (k6ik ytlesid, et seda lihtsalt peab n2gema). 88 oli lihtsalt kohutav - Mul oli seljas 2 s2rki, 2 pusa ja jakk, peas kapuuts ja selle ymber r2tikust tehtud turban, lisaks muidugi magamiskott, aga miski ei aidanud. Meie telgi seinad olid konkreetselt j22s, kylma v6is olla umbes 10 kraadi ja me l6disesime kogu 88 nagu jopskid. Hommikul oli kylmast kopp nii ees, et panime p2eva eesm2rgiks saada yksk6ik kuidas v2hemalt tuhat kilomeetrit l6una poole.

Mina tahtsin v2ga h22letada, aga teised arvasid, et kyll me seda veel

teha j6uame. Seega l2sime rongijaama, kus j2llegi otsiti meie jaoks v2lja ysnagi h2sti inglise keelt k6nelev t2di. N2itasime lihtsalt kaardi pealt yhte maakonda l6unas ja kysisime k6ige varasemat rongi yksk6ik millisesse linna sealkandis. Tulemus v2ga hea - piletid Ganzhou linna, mis on linnulennult u. 1200 l6una poole ja kuhu rong s6idab 20h. Saime suht soodsalt kohad magamisvagunisse, mis kujutab endast pikka koridori lahtiste kupeedega, kus igas sees 6 voodit kolmel tasandil - p2ris kihvt!

Praegu on juba suht unerikas 88 rogis seljataga ja eriti tore on aknast v2lja vaadates n2ha, kuidas k6ik muutub yha rohelisemaks ja troopilisemaks. Isegi palme v6ib aknast m88da vilksamas n2ha. Paar tundi veel ning juba saamegi nautida u. 20kraadist m6nusat ilma, mis nyyd l2heb ainult soojemaks ja soojemaks...

12.p2ev (04.03)

2008-03-04T04:57:00.001-08:00

Eks ole siin Pekingis nyyd m6nda aega oldud ja yht-teist tehtud ka, niiet homme asume minekule. Tegelikult tahaks juba v2ga liikvel olla ja aina soojema kliima poole vuristada. Kauplesime just endale 2 telki ka. Hommikul istume me suht suvalise bussi peale, mis s6idab Pekingist v2lja l6una poole ja hyppame maha siis, kui leiame, et see koht on sobiv h22letamiseks :) Tegelikult ei kujuta yldse ette, kuidas see v2lja n2gema hakkab, sest isegi siit, pealinnast, on yliraske leida kedagi, kes natukenegi inglise keelt pursiks. P2ris huvitavaks l2heb igatahes...palju arusaamatusi ka kindlasti. Oleme kuulnud, et enamus juhte, kes h22letajaid peale v6tavad, ootavad ka otsa eest mingit tasu, aga eks n2is, kuidas me kokkuleppele j6uame.

Siit on ikka ilgelt kahju 2ra minna ka, sest see on ikka paganama kihvt koht. V6in julgelt 6elda, et see on k6ige 2gedam koht, kuhu ma siiamaani reisinud olen. Me oleme p2ris mitmel p2eval jalgrattad laenutanud ja siis v2ga palju m88da linna ringi kytnud. Liiklus tundus algul ikka p2ris hull, aga nyyd laseme ringi, nagu kohalikud ja tunneme ennast nagu kalad vees.

Yks 6htu k2isime Tauntsiga mingisugusel hullul marketil, kus myydi igast jama s88miseks - limuskid, kalmaarid, skorpionid, putukad, maod, mutukad, merit2hed jne... K6ik karjusid l2bisegi ja kauplesid ja kutsusid ...ma ei arvanud, et Hiinas yldse kaubelda saab. Pidime ju ka ikka 2ra proovima ja j2rasime m6lemad yhe korraliku suurusega skorpioni 2ra. Maitsev! Aga kui seda vaadata ja siis otse hammustada, siis on selline tunne, nagu hakkaks see hamba all veel t6mblema ja siis tulebki selline blokk nagu fearfactorys on tyypidel, kes n2iteks pulli mune s88vad.

Veel on hea koht kohalik tr2ni market, kust saabki k6iki neid "original" rolexeid, adidaseid, nike, kalvin cleine ja muud made in china kr2ppi! Seal on vist mingi 5 korrust ja igal korrusel sadu lette, niiet v6ib lolliks minna. V2ga kavalalt on sinna kauplema pandud k6ik eriti ilusad ja nunnud tSaina neiud, et k6ik meesturistid sulaksid ja siis lypsta saaksid. Meie kyll lypsta ei saanud! Tegelt me eriti ei ostnudki midagi. Ma ostsin endale ainult 6 paari calvin kleini ja dolce gabana boksereid, mille eest taheti algueses kokku 800 jy22ni(1200 eeku), kuna need ikkagi on best quality, original ja good brand. Peale pikka kauplemist ja teadja n2o tegemist sain kauba 100 jy22niga (150 eeku) k2tte. Aus kaup j2llegi! Tydruk oli nii kurb ja pettunud, et nii odavalt pidi 2ra andma. Oi ma olen osav! Kohalikus supermarketi toidupoes v6ib ka t2iesti hulluks minna, kuna see on niiiiiiiii suuur ja seal on k6ike niiiii odavalt! Meeeeletu! Tahaks kogu poe n2mmast tyhjaks osta.

Ja kohalikud on ka ikka oioi kui naljakad ja toredad. Paljud on lihtsalt nii omas mullis ja tunnevad ennast vabalt, et ei hooli yldse sellest mis ymberringi toimub. T2iesti tavalised on omaette viisijupikesi jauravad politseinikud v6i naljakalt t8llerdavad s6durid :) T2helepanuga oleme juba suht harjund ja tundub normaalne, kui k6ik sulle t2iesti varjamatult j2rele j6llitavad.

(ma proovin, et kas ka videot siia yles saab panna, et edasipidi oleks ju t2itsa tore nii teha)

Ja siin m6ned pildid linnast:

9.p2ev (01.03) - 1,2,3 you are cool

2008-03-03T05:52:00.000-08:00

Uskumatu, et me t6esti oleme siin, teisel pool maakera, Hiinas. See koht on lihtsalt h2mmastav, aga enne veel sellest, kuidas siia j6udsime.

Hiina ja Vene piiril, kus me pidime rongist viieks tunniks v2lja minema, asub v2ike linnake nimega Zabajkalsk. V2ga hull koht! lagunenud majad, auklikud kruusateed ja r2situd inimesed j2tsid sellest kohast v2ga vaese mulje. Aga auklikke t2navaid m66da s6itsid p2ris uhked luksautod, millel oli k6igil rool paremal pool. Meie versioon oli, et kohalikud r88visid lihtsalt autode lasti, mis oleks pidanud Inglismaale minema :) Luksautode k6rval v6is ka sabatuid koeri ja lehma kohata. Tegime ka juttu viie kohaliku poisiklutiga ja lobisesime p2ris pikalt. nad v6isid nii 9-11 aastased olla. R22kisime elust, poliitikast ja Eesti-Vene erinevustest. Saime muuseas ka teada, et nende linnas tuterdavad 66siti karud ringi, et nad on eluga seal v2ga rahul ja et vabal ajal surfavad nad internetis ja m2ngivad arvutim2nge :) Yli konkreetsed ja asjalikud patsaanid olid ikka.

24.veebruar t2histasime Eesti vabariigi synnip2eva!

Vene piiril oli ka yks insident. Kui piirivalvur meie kupeesse tuli passe kontrollima, ytles ta esimese asjana: "aa...tee olete need huligaanid, jah!" Vaatas siis natuke meie passe ja lasi edasi:"L2hete siis tagasi Eestisse, jahh!" Meil oli ikka junn jahe, aga see oli ju k6igest v2ike hirmutamine.Kuradi vastik paks vagunisaatja!

Kui rong Hiina poolele j6udis ja me 6ue l2ksime, oli k6ik kardinaalselt muutunud. K6laritest yle perrooni kostev mahe, l66gastav muusika, soojalt naeratavad tollit88lised ja kauguses olev tules2ras linn j2tsid Hiinast v2ga meeldiva esmamulje. Pekingisse j6udis rong kell 5.20 hommikul(pilt 6). Kogu rongiseltskond oli t6esti 6nnelik. V2ljas oli soe ilm, atmosf22r oli lihtsalt niiv6rd m6nus ja s6bralik ja k6ikjal sebisid ringi meid naljakalt uudistavad pilud(jah, linn oli hommikul kell pool 6 rahvast t2is). Pekingit ei kujutanud ma yldse sellisena ette. Arhitektuur on niiv6rd suurejooneline, uhke ja aukartust 2ratav. V6imas, v6imas, v6imas!

Meil oli neljaks 66ks bookitud hostel, aga selle leidmine oli omaette kunst. K6ige esimene teekysimine oli rahvastt2is bussipeatuses. Mitte keegi ei m6istunud s6nagi inglise keelt ja kogu bussipeatuset2is inimesi lihtsalt j6llitas meid. Oli t6esti raske leida inimest, kes m6istaks inglise keelt. Kuidagi 6nnestus meil siiski peale pooleteisttunnist k6mpimist koht yles leida. V22rt koht on! T2iesti kesklinnas, toad ilusad ja puhtad, free activity room, internet, ratta laenutus ja armsad t66tajad. Yhe 88 maksumus - 60 krooni! jee!

P2rast v2ikest uinakut ja jumalikku duSSi v6tsime Piuga rattad ja l2ksime linna avastama. Kahju on Jaanist, kes on juba umbes neljandat p2eva j2rjest p2ris haige ja ei saa kusagil eriti k2ia, kuna peab ennast ravima. Aga linn oli t6esti yks suur WOW! R22gitakse, et Peking on kallis linn, aga me k2isime esimese asjana mingis suht suvakas s66gikohas. Meid vaadati suht yllatunult, kuna sellistesse kohtadesse turistid tavaliselt ei satu. Aga j2llegi olid k6ik ylis6bralikud. Algul visati hiinakeelne menyy lauda ja me lihtsalt naersime. K6ik teised naersid ka :) Kuidagi meil 6nnestus siiski selgeks teha, et tahame nuudleid kanaga. saime m6lemad suure portsjoni ylimaitsvat rooga. Juurde 1 6lu ja 1 coca ja kogumaksumus - 42eeku! V2ga aus kaup! Edasi l2ksime arvatavasti k6ige kuulsamasse kohta Pekingis - Tianmeni v2ljakule, mille suuruse ja v2gevuse k6rval on Trafalgar square k8kats. Kui me rataste seljast maha tulime, j6udsime me ainult 3 sekundit ringi vaadata(ja see t6esti ei ole ylepingutatud), kui juba tulid meie juurde armsad naeru kihistavad Hiina tydrukud ja puterdasid: " k2n ai teik piktsuur vit juuu?" Kui yhed l6petasid, tulid j2rgmised: "juu aar souu kuuul! Mei i teik footoo vit juuu?" Uskumatu, h2mmastav ja naljakas! P2ris palju sai neid pilte kohe tehtud. Ringi k6ndides k6ik lihtsalt vaatasid meid. Ja mitte ainult tydrukud, Ka poisid ja vanemad inimesed. Lihtsalt k6ndisime ja tundsime ennast kunnidena. Kui m6nele tydrukule naeratada, siis ta on yli6nnelik ja ytleb k6ikidele s6pradele. Ka m6ned vanemad saadavad oma pisip6nne meie juurde, et koos 2gedate eurooplastega pilti teha. Point on selles, et need pilukad on v2ljastpoolt Pekingit, kus turiste eriti ei k2i. Ja ka Pekingis on suur enamus turistidest ikkagi hiinlased v6i teised asiaadid. Niiet meiesugused pikad, blondid eurooplased on p2ris haruldased ja sellep2rast meid jumaldataksegi. Oi, mis veel siis saama hakkab, kui me ylipisikestesse kyladesse j6uame :)

Siiamaani ainuke negatiivne asi on ylelaskjad. See on kohutav, neid on nii palju ja nad k6ik kasutavad erinevaid meetodeid. Aga p6hipoint on ikka sama: tulevad mingid noored,ylitoredad pilukad sinu juurde ja r22givad alguses niisama s6bralikku juttu: kust tuled?kuidas siin meeldib? mitmes kord? sa oled nii lahe! jne... Kui temaga juba m6neks ajaks lobisema oled j22nud ja huvi yles n2idanud, kutsub ta sind kuhugi kaasa. N2iteks yhte "v2ga lahedat" kunstin2itust vaatama. Vaatad n2ituse 2ra ja sult kysitakse selle eest hingehinda, kuigi alguses ei teinud keegi piletist juttu. Ka meie sattusime seal platsil ringi tSillides suht alguses sellise peale. Ta oli niii tore ja uudishimulik ja huvitav 27 aastane naine. Ta kiitis ja ylistas meid taevani ja me olime muidugi meelitatud. M6ne aja p2rast kysis, et 2kki me tahame kusagile maha istuda ja teed v6i 6lu v6i kohvi juua. Miks mitte? L2ksime siis yhte tea shopi , mis pidi v2idetavalt m6nus koht olema. Seal oli t6esti kihvt - pilult saime palju uusi teadmisi Hiina, hiinakate ja nende kultuuri kohta. Meile n2idati huvitavaid teejoomise juurde k2ivaid rituaale ja r22giti kuidas t2pselt teed juua. Teed j6ime YLIpisikestest(u.2cl) tassikestest ja kokku umbes 6 t2it. K6ik oli tore kuni arveni. Leppisime ennem kokku, et jagame arve kolmeks. Igalyhel tuli maksta umbes 400 krooni, mis on siinseid hindu arvestades V2GA palju! Karp j2i lahti... Alguses ei saanud arugi, et see meie "s6ber" oli paha, sest ta oli p2rast ka veel koos meiega m6nda aega. Aga hiljem, kui lugesime hoolikamalt hostelis hoiatussilte, jagasime asja 2ra. Ja selliseid tuleb sinuga p2evas ikka kymneid r22kima...m6ned on ikka niiiiv6rd head n2itlejad, et sa arvad isegi peale seda tynga, et ta on su s6ber ja see tea shop oli lihtsalt vastik ja kallis koht. K6igi suhtes, kes sinuga r22kima tulevad, peab v2ga kahtlustav olema, muidu on k6ik v2ga jamasti.

oii! yksp2ev seal v2ljakul tuli yks ylinunnu tydruk meiega pilti tegema. Tauno ja Piu armusid kohe 2ra. Ta ei osanud yldse inglise keelt, aga yhte asja ta meile ytles: "van, tuu, thrii, ju aar kuuul!" nagu awwww...

6.p2ev (27.02) - kiirnuudlid do jedosta!

2008-02-29T06:54:00.000-08:00

Hiina piirini on k6igest m6ned sajad kilomeetrid veel! P222ris pikalt oleme juba l2bi Siberi kimanud. Eriti spets koht on Siberi ikka...loodus meeletult kihvt, ilus ja h2mmastav. V2ga mystilised on r2balatest hurtsikutest koosnevad ylipisikesed kylad, mis on t2iesti p2rap6rgus ja mille l2him asula on paarisaja kilomeetri kaugusel...hull v2rk. Natuke masendav pilt...mida need inimesed sellistes kohtades p2evad l2bi teevad?

Natuke meie vaguni rahvast:

Nagu juba 8eldud, on siin 4 meievanust rootsi tydrukut. Kohe meie k6rvalkupees on ylitore inglise paar, umbes 22-24 aastased. Nad on lihtsalt nii tSillid ja nalja saab palju, pluss ka neil on plaanis enamv2hem sama tripp, mis meil :) Siis on veel 1 tore austraallane, kes k2is rootsis, et saada kokku internetist leitud tydruks6braga, aga juhtus hoopis nii, et tydruk ei ilmunudki kohale ja nii ta siis l2hebki yksi tagasi Austraaliasse. Siis veel 1 venelane, kes on Hiinas yli6pilane ja r22gib vabalt vene,inglise ja hiina keelt. Temast on alati palju kasu. Ylej22nud on k6ik tSainakad. Enamus on ylis6bralikud, kuigi nad s6nagi inglise keelt ei r22gi. Naljakas nende juures on see, kuidas nad k6igist umbes 4 tundi varem yles t6usevad, koridori kogunevad ja siis seisavad seal reas ja vaatavad tundide viisi aknast v2lja. Yks tyyp neist on juba meie s6psiks ka saanud. Iga kord, kui teda n2eme, yritab meile v2ga pyydlikult midagi selgeks teha ja naerab toredasti :) Kunagi ei saa midagi aru :D Yks p2ev 6nnestus mul talle oma nimi selgeks teha, millest ta v2ga vaimustusse sattus ja t2na ytles ta mulle s2rades hiina keeles: "Tere hommikust, Tang!"

Kahel esimesel 6htul olid rootslaste juures v2gevad peod ka. Siis tutvusimegi enamuste inimestega meie vagunist, k2isime isegi piludega juttu puhumas (loe: lihtsalt jauramas, niiet kumbki pool midagi aru ei saanud, aga v2ga tore oli) ja m6istsime, et meil ongi rongi k6ige v2gevam vagun! Jeesss! Teistes vagunites ei paista yldse midagi toimuvat ja hoitakse rohkem omaette.

Oi ja siis meil on 2 paksu vagunisaatjat - umbes 40-45 aastased meees ja naine, keda v6ib tihti leida yksteisega hellutsemas(kui selline s6na eksisteerib!?). Esimesel peo6htul, kui kell oli juba p2ris palju ja tehti korralikult l2rmi, oli Mees v2ga vihane ja lubas meile j2rgmisesse jaama miilitsa vastu kutsuda. Sellest me p22sesime 6nneks. J2rgmine 6htu oli sama jama. K6ige halvem asja juures oli see, et meie olime ainukesed, kes vene keelt oskasid ja nii ta kogu viha just meie peale suunaski ja meid s6imas. Peale j2rjekordset miilitsa2hvardust kysis ka, et kust me p2rit oleme ja olles meilt ausa vastuse saanud s6imas meid kohe natsideks. Karm!

Alates sellest 6htust ei kutsu teised ka meid enam eestlasteks. Me oleme nyyd lihtsalt k6igile natsid :D

Aga pulli saab siin korralikult. Tihti on igav ka, aga meil on palju vahendeid selle peletamiseks - male, yatzi, kaardid ja meie lemmiktegevus, mis kujutab endast seda, et lebotame k6ik voodites, vaatame aknast v2lja ja kommenteerime k6ike mida n2eme(oooiiii! smatriiii!!! siberskaja ZABAAAKAAA!!) ja lihtsalt naerame, naerame, naerame...(ei tundu vist eriti naljakas, aga tegelikult oleme me k6ik nii lahedad ja vaimukad, et oioioi).

Peatuste ajal saab ka umbes kymneks minutiks v2lja minna ja babuSkatelt siberi lumetormis 6lut, limpsi ja muud n2mmat kaubelda.

Suur osa heast toidust, mis kaasa v6etud, on ammu otsas ja k6ik s88gikorrad koosnevad kindlalt kiirnuudlitest. Tahaks juba p2ris s88ki...Ahjaa..see jutt duSSide kohta oli laim ja nyydseks oleme me k6ik juba p2ris kaua pesemata. Aga meil on babywipes`e, nagu ka k6igil teistel, kes h2sti valmistunud on.

Kupees aken lahti ei k2i..selle saab lahti ainult vagunisaatja mingi spetsv6tmega. Aga ohho! Kavalad inglased teadsid sellest ja olid endale yhe sellise v6tme kaasa sebinud. Leiutasime kohe kylmkapi - suvaline kott, kuhu sisse l2hevad n2iteks 6lled v6i pepsid v6i mingi toit ja mille me lihtsalt aknast v2lja riputame. Siis oleme alati lahedad oma j22kylmade jookidega :)

Kohe, kui Hiina piirile j6uame, siis kamandatakse k6ik rongist v2lja ja me peame umbes 5 tundi jaamahoones passima, sest rong otsitakse l2bi ja vahetatakse rattad(jah, Hiinas on raudteed kitsamad).

Oi! Meil on jua peerukvoodid ka! :D Igayks v6ib kupees viibides ainult 2 korda p2evas pussu lasta. Kui l2heb yle, siis j2rgneb karm karistus. Aga kui n2iteks kaardim2ngus v6idad, siis v6id ajutiselt oma kvoodi n2iteks kolme peale saada. Jah...ega see elu siin rongis naljaasi pole...

Just praegu k6las Tauno suust: "No kurat! N2dal aega yhe rongiga s6ita! See ei ole lihtsalt reaalne! Mism6ttes nagu!?" :)

1.p2ev (22.02.2008)

2008-02-28T21:47:00.002-08:00

2rkasin umbes kell 6 hommikul rongi p6randal, lamades risti yle vahek2igu. 6igemini oli see juba umbes kaheteistkymnes 2rkamine 88 jooksul, kuna ilgelt k6va, ebamugav ja palav oli. Teised magasid ka ysna nirult yle kahe tooli. Aga istumisvagun oli ikkagi 2 korda odavam kui kupee!S6it kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta. Mainimist tasub ainult lausa koomiline passikontroll vene piiril: kogu rongis k6las valjuh22lselt muhe vene popp, mida esineb tihti just vene kom88diates. Vagunisse marssisid lausa ebareaalselt suure piirivalvuri mytsiga noorsand ja vene filmilikult ylepingutatud meigiga daam. Tundsime ennast nagu t6elises vene filmis.
Moskvasse j6udsime yheksast hommikul ja rong Pekingisse pidi minema alles 15 tunni p2rast! Mida teha?

K6igepealt leidsime rongijaamas m6nusa nurga ja viskasime oma jurakad backpackid sinna. T. ja P. j2id lebosse, aga me l2ksime J.iga linna avastama. Inimeste pilgud nagu vihkaks nad k6ike, ylikatlased tSurbannid, taskuvargad ja muud jopskid ei j2tnud Moskvast just k6ige paremat muljet. Liiga tihti tulevad eriti karmi v2limusega jorsid raha n6udma, midagi maha parseldama v6i mingit muud jama ajama. 6nneks j2eti meid suht kiiresti rahule, kui tegime lollid n2od ja ytlesime v6imalikult puterdades: "sorri, njet russki pani... maa juuu" vms. Peale tulutuid kremli otsinguid, 300rubla ja yliv2ikest portsjonit pastat suundusime tagasi vaksalisse :) Rongini oli ikka meeletult palju aega. Settisime ennast mugavalt lebomattide abiga nurga sisse, m2ngisime yatzit, kaarte, malet, lugesime raamatuid ja tegime muud pulli. Aeg ei lennanud yldse ja v2ljas oli ylisitt ilm ka. Mingi ime l2bi sai l6puks kell 12. Olime mandunud, aga siiski 6nnelikud, et kohe-kohe saab rongi, mis on j2rgmised n2dal aega meie kodu.

Kupee tundus alguses ikka ylipisike, kui me neljakesi sinna oma jurakate seljakottidega sisse marssisime. Tegelt on see v2ga hubane ja kompaktne, isegi suured kotid saab eest 2ra panna ja ruumi j22b ylegi! Saime palju positiivselt yllatuda, sest kujutasime seda rongi ja kupeed palju hullematena:
1. Meil on kupees telekas! Sellest poleks elusees osanud unistada.(praegu ei n2ita see midagi, aga kyll ta hakkab veel n2itama!)
2. Meile k6igile toodi voodipesu!
3. Kohe meie ukse taga on aparaat, kust saab keevat vett!
4. K2ivad jutud, et siin on isegi duSS, mida ka meie, k6ige rotimad, kasutada saame!
5. Meil on peaaegu k6rvalkupees 4 rootsi backpackerist meievanust tydrukut, kes l2hevad KA Hiina ja on seal umbes sama kaua, kui meie, peale seda suunduvad nad KA laose,tai,kambodia, vietnami poole ja tripivad kokku KA 4 kuud! Kihvt!

Yldse on siin kuidagi v2ga m6nus atmosf22r ja vagunisaatjad on ka toredad :)
Praegu on v2ike peatus kohas nimega Vladimir. Me oleme s6itnud juba 210km! K6igest 8751km veel! YEAH!
T6otab tulla v2ga v2gev rongis6it, aga eks me n2e...

Head 88d!

Stoori

2008-02-28T21:47:00.001-08:00

Me lehvitasime s6pradele ja perele 21.02.2008 Balti Jaamas Moskva rongi peale istudes.Meid on 4 - Mina, Jaan, Tauno ja Piu.Esialgne plaan on Moskvast edasi, m88da maailma pikimat raudteed, Pekingisse s6ita, viibida umbes kuu Hiinas, k2ia 2ra Hong Kongis Meelil kylas, suunduda Laose, Vietnami ja Kambodia poole, mis on reisi peamised sihtkohad ning veel k2ia 2ra Tais, Myanmairis, bangladeshis ja l6puks ka Indias.Aga kes teab, need plaanid on v2ga kerged muutuma. V2ga palju selgub kohapeal.Jaan j2tab meid juba Aprillis, kui tal on vaja Tallinnas

t2htsaid katseid teha, mina ja Tauno kavatseme Indiast umbes 4 kuu p2rast tagasi kodukanti lennata, aga Piu tahab hoopis sellist nalja teha, et l2bi Pakistani, Iraani ja Tyrgi tagasi Euroopasse h22letada.Eks n2is mis v2lja tuleb...Yritan v6imalikult tihti siia kirjtuada ja huvilisi kursis hoida, aga nendes kagu-aasia riikides on selle internetiga vist p2ris kehvad lood, niiet m6istke meid ka eksole :)